3 näidet tollasest tegevusest

Tallinna Loomakaitse Selts

Vanim (asutatud 19. sajandi lõpul) ja liikmete arvult suurim (475 liikmemaksu maksnut 1935. aastal, tegelik liikmeskond veel suurem, sest selts kaebas, et osa liikmeid ei ole maksu tasunud) oli Tallinna Loomakaitse Selts, mille tegevus oli väga mitmekülgne. 1935. aastal esitati neli suuremat ja investeeringuterohket nõudmist, mis kõik täideti:

  1. Keelata linna eksporttapamajades loomade tapmine eelneva uimastamiseta;
  2. Nõuda eksporttapamajalt Estonia haruraudtee ehitamist Ülemiste jaamast otse tapamaja hooneteni, vältimaks loomade mahalaadimisel ja ajamisel ettetulevat piinamist;
  3. Selgitada loomakaitse põhimõtteid ja vastavat seadusandlust politseikoolis ning nõuda postil olevatelt politseinikelt rohkem tähelepanu loomapiinamise juhtumiste suhtes;
  4. Mitte lubada rändloomaaedadel loomi eksponeerida ilma nendele sobivate ruumideta ja nõuda hetkel Tallinnas tegutseva loomaaia likvideerimist

Palju tööd tegi Tallinna loomakaitse hüljatud ja loovutatud loomadele uute kodude leidmisel. 1934. aastal toodi seltsi varjupaika 38 leitud koera ja omanikud loovutasid varjupaika 202 koera. Viis koera tuli haiguse tõttu surmata. Et 290 isikut soovis varjupaigast koera saada, pidid paljud leppima kohaga ootejärjekorras. Kasside käsi käis siis, nagu nüüdki, halvemini: aasta jooksul soovis ainult viis inimest endale kassi saada, seetõttu tuli hukata ülejäänud 107 peremeheta kassi. Lisaks arutas loomakaitse esitatud kaebusi, edastas neid politseile, käis kohal, tegi suuliseid ja kirjalikke hoiatusi. Kokku arutas loomakaitse 135 pöördumist, millest politsei sekkumise vääriliseks peeti 17.

1935. aastal olid suhtarvud umbes samad: 270 inimest soovivad koera, seltsi varjupaika oli toodud 40 leitud koera, veel 19 koera oli olnud inimeste juures “kasuperedes”, omanikud on ära andnud 151 koera, niisiis oli selts saanud anda koera 210 soovijale. Kasse olid soovinud vaid mõned üksikud, mistõttu 109 kassi uinutati. Kaebuste arv oli suurenenud ja 207 kaebusest jõudis politseini juba 27.

1936. aastal jäid koerte suhtarvud enam-vähem samaks: 310 inimest soovib koera, 45 koera leidis selts, 73 koera hoidsid enda juures eraisikud, peremehed loovutasid 164 koera, kaks haiget koera surmati, seega anti loomakaitse kaudu uude koju 280 koera. Kahjuks pole ühtki märkust väljastatud kasside kohta, kuid 183 kassi kaotab elu. Uudisena oli varjupaika saanud ka üks öökull, neli kodutut lindu(?) ja kaks kanaarilindu. Lisaks oli varjupaigale müüa pakutud ahvi. Kaebusi oli 215, nendest anti politsei menetleda 23. Viimase tegevusvaldkonnana võib märkida Tallinna loomakaitsjate (ja ametlikult kogu ELLi) algatust lubada koertega reisijaid Tallinna ühissõidukitesse, eeskätt põhilisele liiklusvahendile trammile. Soov esitati korduvalt. Kuigi palvet toetasid jahimeeste seltsid ja Kennelklubi ning ELL esitas näiteid kõigi Euroopa suurlinnade praktikast, ei andnud linnavalitsus koerte trammis sõiduks luba. Hiljem said koerad ainult bussisõiduõiguse.

Viljandi Loomakaitse Selts

Võrdluseks võib tuua näite maakonnakeskuses Viljandis töötanud loomakaitseseltsi tegevusest. Selts asutati 1929. aastal. 1930. aastail juhtis seda linnaveterinaar ja tapamaja juhataja dr. vet. Friedrich (hiljem eestindatult Vidrik) Saar. Selts ühendas umbes 80 peamiselt intelligentsi hulka kuuluvat viljandlast. Avaldati artikleid ajakirjanduses, Mulgimaa künklikele teedele seati üles nn hobusepalved, mis palusid peremehi rasketel tõusudel vankrilt lahkuda, jne.

1934. aastal loodi Viljandisse “loomade valuta surmamise punkt”, kus sümboolse tasu eest sooritati eutanaasia loomaarsti järelvalve all. Selts kontrollis aktiivselt turge; et liikmeil on seda leivatöö kõrvalt raske teha, tegi selts 1936. aastal ettepaneku luua Viljandisse spetsiaalne loomakaitseinspektori ametikoht.

Aasta varem tegid viljandlased ELLile ettepaneku anda välja raamat loomakaitsealaste küsimuste selgitamiseks. Rahapuudusel ei saanud üllitisest nähtavasti asja, kuid ELL lubas saata pädevaid lektoreid kõnelema mis tahes Viljandi loomakaitsjaid huvitaval teemal. Selle projekti raames sõitis Viljandisse nt ELLi abiesimees A. Tamm, kes pidas pidulikul aktusel kõne loomade ja inimese hingelisest lähedusest. Kõne sõnum põhines kahel teesil: kui meil on õigus rääkida kõrgemast kultuurist, siis ainult selles mõttes, et meie elu teotsemise programmis ei tohi puududa loomakaitse; teiseks, noorsugu tuleb kasvatada armastuses mitte ainult loomade, vaid terve looduse vastu – ilusad mõtted, mis täie kindlusega kehtivad ka tänapäeval.

1939. aastal korraldas Viljandi selts taas loomakaitsepäeva, mille raames peeti Koidu saalis aktus, kinodes näidati “päevakohast valgusreklaami”, levitati brošüüre (niisiis said need ikkagi trükitud!) jne (ELS 3–6/1939: 11). Seltsi tegevust tunnustas ELL II klassi Rohelise Risti annetamisega nii V. Saarele kui abiesimees J. Tilkile. Esimesel jäi loomade aitamiseks veel vähe aega: põrandaaluse nõukogudevastase tegevuse eest arreteeriti kolme väikese lapse isa V. Saar 1941. aasta suvel ja mõisteti 1942. aastal Jaroslavlis surma mahalaskmise läbi. Troika võimaldatud lõppsõnas kinnitas V. Saar püstipäi, et tegutses nõukogude võimu vastu täie teadmisega ja teeks seda jälle, sest usub, et Eestil on punaselt võimult oodata vaid kannatusi. Nii jäi hingestatud loomakaitsja oma kord valitud aadetele ustavaks elu kõige raskemal hetkel, mis tõestab, et ta oli kõrge eetikaga inimene, kes oli valmis vajadusel andma elu oma põhimõtete eest.

Petseri Loomakaitse Selts

Riigi ääremail asuvat mitmekultuurilise asustusega Petserimaad peeti 1930. aastail arhailise elukorraldusega mahajäänud piirkonnaks. Loomakaitse korralduse poolest polnud lugu aga kaugeltki halb. Petseri Loomakaitse Selts tegutses aastast 1927 ja viis läbi loomakaitse sundmääruse kehtestamise Petseri linnas (mida nt Viljandis suudetud teha). 1936. aastal on Petseri seltsil 120 liiget, tegutseti nii linnas kui ka maakonnas.

Seltsi üks peamisi ülesandeid oli jälgida Petseri kuulsat hobuselaata ja konfiskeerida parisnikelt naelte ja tinaplommidega varustatud piitsad, mille löögi abil taheti loomi erkudena näidata. Väga hea oli koostöö kohaliku veterinaariga, kes ravis vaeste inimeste loomi maksuta – sel juhul tasus loomakaitse vajalike arstimite eest. Tänu seltsi liikmele sepp J. Säägile on asutatud eeskujulik sepikoda, kus hinnad olid väga mõõdukad, mistõttu klientuuripuudust polnud karta. Kohalikud kasutasid meeleldi sepikoja teenuseid, kuid pidasid seda arsti olemasolu tõttu ekslikult Punase Risti asutuseks.

Lisaks aktustele ja lendlehtede levitamisele tegi Petseri loomakaitse muudki vajalikku, vedades nt talvel päikesepoolsetele künkanõlvadele lund, et aidata raskeid koormaid vedavaid hobuseid.

Autor: Loone Ots , ELL asutajaliige

Lae alla kui PDF