Lisaks kajakatele on abi saanud ka 7 kühmnokkluike, 11 tuvi, 8 hallvarest, 5 oravat ja 4 sinikaelparti ning hulgaliselt üksikuid oma liigi esindajaid. Hädalisi kokku on olnud üle 100 ja liike 22. 

Tunnistuse saabunud kevadest andsid esimesena aga tagasi tulnud rändlinnud, kes kahjuks ka mõnikord minuni jõuavad. Esimene neist oli valge toonekurg, kes ilmselt rongilt löögi või liigikaaslastega kakeldes viga saanud oli. Lind lamas liikumatult maas, suutmata isegi pead püsti hoida. Tänaseks on ta olukord sedavõrd paranenud, et söömisega saab ta suurepäraselt ise hakkama ning nii jalad kui ka tiivad liiguvad ilusti. Kahjuks veel jalgadel seismiseks linnul piisavalt jõudu pole, kuid siiani on kõik positiivses suunas arenenud ning lootus, et lind saab tagasi loodusesse on olemas.

Lisaks rändlindudele on saabunud ka loomalaste ja linnupoegade aeg. Nii on tulnud tegemist teha nii inimeste poolt ülesse korjatud terve ja sugugi mitte abivajava jänesepojaga kui ka maailma avastama hakkavate oravatittedega. Täna aga saabus tänu Päästeameti päästetöötajate heatahtlikusele veel täiesti sulgedeta varesebeebi. Tema lugu vääriks ka siin ära märkimist. Nimelt olid varesed otsustanud ka oma lapse lasteaeda panna ja et lasteaia koha pärast muretsema ei peaks ehitati pesa otse ühe sellise asutuse väravasse. Paraku ei meeldinud varestele aga pidevalt ringi jalutavad lapsevanemad, kes nende rahulikku pesitsemist segasid ning varesele omaselt kiputi siis ka oma arvamust selles osas teatavaks tegema. Nii jäi ka nende linnulaste lasteaias käimise plaan pooleli ning lasteaednikel ei jäänud muud üle kui taodelda luba varesepere kodu hävitamiseks ning luba käes kutsutigi kohale päästjad, kelle ülesandeks sai pesa puu otsast alla tuua. Paraku oli pesas aga lisaks äsjamunetud munadele ka üks pisike

varesehakatis. Vastupidiselt tavapärasele pesalõhkumisele ei lubanud päästja südametunnistus kaitsetut linnupoega vedelema jätta ja nii ta siis koos pesa jäänustega minu juurde saabuski. Kõigi eelduste kohaselt peaks pisike jõudsalt kasvama hakkama ja sügisel saab ta juba iseseisvat elu alustada. Kes, kus ja kuidas peaks aga selliste linnulastega seaduse kohaselt tegelema, jääb täna vastuseta küsimuseks. 

Kevad on jälle ukse ees ja sellest annavad aimu aina soojenevad ilmad. Pärast talviseid näguripäevi ootavad aga eriti just metskitsi ees uued katsumised. Hulkuvatele koertele on metskitsed kerge saak, sest lumele tekkinud koorik kitsi ei kanna ning teeb põgenemise võimatuks. Lisaks vigastavad sõralised sellistes tingimustes  joostes rängalt ka oma jalgu.

“Küsimus pole pelgalt ainult metskitsedes,” ütleb Eestimaa Loomakaitse Liidu juht Heiki Valner ja lisab: “tuul on meie rannikule toonud ka jääpanku koos hülgepoegadega. Abituid  veeelukaid on pelgalt viimaste päevade jooskul märgatud nii Keila-Joal, Meremõisas, Pringi kandis, Katariina kai lähistel ja ka Pirita rannahoone juures. Koerad on ka neile suureks ohuks ja sestap tuleks oma lemmik rihma otsas hoida ka rannikualadel jalutades.”

Seaduse mõistes on omanikuta ringi jooksev koer  hulkuv loom ning kohalikul omavalitsusel on õigus ta varjupaika toimetada ning omanikule trahv määrata. Samuti peab omanik korvama lemmiku tekitatud kahjud. Hulkuva looma omanikku saab kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel karistada kasside ja koerte pidamise eeskirja rikkumise eest rahatrahviga kuni 400 EUR-i ning kui rikkumisega on põhjustatud varaline kahju või inimesele tervisekahjustus, siis on rahatrahvi suuruseks kuni 800 EUR-i.  Jahiseaduse alusel kehtestatud määruse kohaselt on  loomapidajale tema koera poolt jahiuluki mahamurdmise eest ettenähtud kahjumäär kuni 2000 EUR-i isendi kohta (pruunkaru). Metskitse ja metssea puhul on kahjumääraks 385 EUR-I ja põdra puhul 770 EUR-i. Tiine isendi puhul vastavad kahjumäärad kolmekordistuvad.

Eestimaa Loomakaitse Liit palub loomaomanikel eriti hoolsalt jälgida, et nende koerad ei pääseks hulkuma. Isegi kui päevasel ajal on koerte üle järelevalve tagatud, peaksid loomaomanikud veenduma, et nende koerad ei pääseks metsloomi kimbutama ka öösel. Sageli esineb juhtumeid, kus päevasel ajal on koerad lõastatud, kuid ööseks lastakse nad lahti ning territoorium pole piiratud nii, et loom omatahtsi hulkuma ei pääse.

Nahahädasid, suuri haavu, kehvveresust, põrutuste tekkinud aju ja selgrootraumasid aitab leevendada juba aastakümneid inimeste ravil kasutatav hapnikukamber.

Veidi enam hapnikku ja suurem rõhk ergutab ja tugevdab immuunsüsteemi ning annab jõudu paranemiseks.

Nimelt lahustub hapnik suurema rõhu all paremini veres ja toetab sellega organismi paranemispüüet.

Eesti loomakaitse liit algatab korjanduse, et Eesti veterinaaride kasutusse tuua küllalt kallid aga paljude hädade puhul head ravi pakkuvad seadmed: hapniku rõhukambrid.

Ühe sellise kambri maksumus on koos gaasiregulatsioonisüsteemiga ca 4500 eurot. Need on läbipaistvast plastikust statsionaarsed süsteemid. On ka odavamaid kaasaskantavad lahendusi, mille maksumus ka väiksem ja ka selline võiks olla patsientidele, kelle juurde vaja tulla.

Kõigile annetajatele teadmiseks, et Loomakaitse Liit teavitab annetajaid ette nii hanketingimustest kui ka sellest, kellelt ostu korraldama hakatakse. Soodsamad ja kvaliteetsemad pakkumised ja nõuanded on sel perioodil teretulnud.

Loomakaitse liit rakendab hapnikukambrite puhul sootuks uut lähenemist ja nimelt antakse kambrid kliinikute kasutusse kuid nende kasutamise teenuse hind peab jääma piiresse, mis katab kambri töötamise kulud, inimeste töö ja äriliselt mõistlikud kulutused. Seda selleks, et kambris pakutav ravi oles taskukohane loomaomanikele. Kapitalikulu nende kulude sisse ei kuulu, sest selle on katnud annetajad.

Samuti on meie sooviks, et kambrid oleksid ennekõike kasutuses ravikeskustes, mis avatud ööpäevaringselt.

Eestis oleks vaja vähemalt kolme sellist kambrit, et lemmikutele saaks tõsiste hädade puhul pakkuda nii kiiret kui ka kiirelt ja tõhusalt toimivat abi.

Loomakaitse Liit kutsubki siinkohal üles ennekõike lemmikloomaomanikke teha annetus Loomakaitseliidule hapnikukambrite soetamiseks.

Loomaarstidel võimaldab hapnikukamber täiendada muidu keerukat haava ja muudki ravi.

Teie lemmiku jaoks võib aga hapnikukamber olla lisalootus tervisele ja elule.

Aidake meil lemmikloomade ravi kaasaegseks ja paremaks muuta.

Loomade kiirabi arst Ain Starast, mllisetel puhkudel on survestatud hapnikuravist abi?

Hüperbaarne hapnikuravi on oluline vahend lemmikloomade meditsiinis. See parandab ainevahetust, võib pikendada eluiga, vähendab stressi.

Hapnikukambri kasutuspiirid on väga laiad, alates teenistus- ja spordiloomadest kuni tavaliste koduste lemmikloomade ravini.

Postoperatiivsetele loomadele on hapnikukamber väga kasulik. See vähendab koheselt kudede turset ja põletikku, mis omakorda pärsib operatsioonijärgset valu. Üks kirurgiliselt lahendatavaid haigusseisundeid, mille paranemisel tuleb hapnikukambri kasutamine eriti kasuks, on mao laienemine ja/või keerd ning sellega seotud reperfusiooni vigastused.

Teised kirurgilised protseduurid ja haigusseisundid, kus hapnikukambri kasutamine on vajalik:

• mitmesugused luumurrud, eriti avatud luumurrud

• seedetrakti resektsioonid ja anastomoosid, eriti võõrkeha eemaldamise operatsioonid

• amputatsioonid

• naha siirdamine

• hemilaminektoomia

• kuulmekäigu operatsioonid

Kohene hapnikukambri kasutamine ägedalt kulgevate haigusseisundite puhul vähendab riski nende krooniliseks muutumisel, nagu näiteks:

• mitmesugused haavad, eriti nekrootilised või halvasti paranevad

• osteomüeliit

• neuropaatiad, seal hulgas mittekirurgiliselt parandatud selgroo diski haigus, jäsemete halvatus, parees

• erinevad autoavarii traumad

• põletushaavad, suitsu sissehingamine

• peritoniit

• pea- ja seljaaju traumad

• otiit, eelkõige Pseudomonas infektsiooniga seotud

• düspnoe

• äge aneemia

• immuunvahendatud haigused

Vaata ja loe lisaks:

Nööp hapniku-rõhukambri protseduuril ja pärast

Esimesed patsiendid uut ravi saamas

Uue ravimeetodi katsetus Eestis

Tormi tõttu murduvad puud ja oksad võivad ohustada ka loomi. Sageneda
võivad juhtumid, mil hirmunud koerad või muud loomad oma territooriumilt lahti pääsevad ning minema jooksevad. Kriitilise pilguga tuleks üle vaadatada ka loomadele ilmastikutingimuste eest kaitset pakkuvad varjualused, vältimaks puude või muude suurte esemete nendele kukkumist. Eestis kehtiva korra kohaselt peab koerakuut asetsema maapinnast kõrgemal ja olema tuule- ning veekindel.

Eestimaa Loomakaitse Liit palub ka põllumajandusloomade pidajatel jälgida, et loomadel oleks võimalus tormi eest varjuda ning ennetada nende murduvate puude alla jäämise ohtu. Tormiga kaasneb pahatihti veetaseme tõus. Sestap peaks eelkõige just rannarahvas jälgima, et tõusuvesi ei ohustaks nii väljas kui lautades elavaid loomi.

„Mõned aastad tagasi uppusid Häädemeeste vallas merevee tõusu tõttu lauta suletud lambad. Pere päästis mis päästa andis, aga laudaloomad unustati sootuks“ ütles  Eestimaa Loomakaitse Liidu juht Heiki Valner ja lisas, et  veetaseme tõus võib rannikualadel ohustada ka ketis või aedikutes olevaid koeri. Seetõttu tuleks koerad juba ennetavalt toimetada ohutumasse kohta.

Vanasõna ütleb, et hea peremees ei aja paha ilmaga oma koeragi toast välja. Just praegu on õige aeg sellest tarkusetera järgi talitada!

Veidi pikemalt ERR’is >>

Foto autor: Constantin Jurcut

Naine oli just väljumas Toompeal asuvast vene kirikust, kui kiriku eest sõitis mööda auto, mille alt lendas välja kajakas. Lind jäi tiivad laiali keset tänavat lamama, kuid eluvaim oli tal veel kindlalt sees. Keegi lähedal olnud inimestest tõstis linnu Riigikogu hoone esise parkimisplatsi serva ning sinna ta siis jäigi.

Minuni jõudis teade umbes tund pärast juhtunut ja ka mul läks aega, et välja sõita umbes tunnike. Nende kahe tunni jooksul oli mulle helistanud ainuke naisterahvas, kes üldse linnu pärast telefoni toru haarata viitsis. Koht ise oli ju aga väga rahvarohke ning piinlevast linnust sõitsid selle aja jooksul kindlasti mööda nii mõnedki rahvasaadikud.

Kui kohale jõudsin, seisis linnu kõrval hulk turiste, kes silmitsesid ühtmoodi huviga nii vigast lindu kui kõrval olevat kirikut. Keegi oli linnule noka ette ka natuke saia poetanud. Millegipärast paneb selline ükskõiksus mind ikka veel imestama. Arvasin, et ehk siis on teated läinud Keskkonnaametile või Päästeametile, kuid ka nemad vastasid mulle, et keegi pole selle linnu pärast helistanud. Huvitav, kui linnu asemel oleks maas vedelenud laps, kas siis oleks teatajaid rohkem olnd?

Edasi suundusin linnuga kohe Kiirabi kliinikusse, kus ta kahjuks selgroo vigastuse tõttu suri.

Nii hästi ei läinud aga ühel noorel pistrikul, kes mingil moel oli oma tiiba augu saanud. Vigastus ei olnud küll puudutanud luud, kuid oli piisavalt raske, et lind ei suutnud enam sööki püüda. Nii ta septembri keskpaigas lõpuks Tallinna südalinnas Gonsiori ja Raua tänava nurgal ühe auto peale kukkuski. Lind oli ekstreemses alakaalus ning sama päeva õhtul jõudes Imeloomade seltsi ta kahjuks suri. Piltide järgi arvati, et tegemist võis olla lõopistrikuga. Lind oli aga õnneks ka rõngastatud Helsingi Zoloogiamuuseumi poolt. Nüüdseks on rõngastuskeskusest jõudnud info, et tegemist ei olnud sugugi mitte Eestis 3 kaitsekategooria aluse lõopistrikuga vaid hoopis 1 kaitsekategooria alla kuuluva rabapistrikuga. Eestis need linnud teadaolevalt enam ei pesitsegi ning Euroopas on ta arvukus võrreldav must-toonekure omaga. Sedavõrd haruldase linnu kohtamine on alati väga meeldejääv sündmus. Eriti omapäraseks muudab selle aga just linnu leidmise koht. Kahjuks lindu enam ellu äratada võimalik pole, kuid omamoodi uue elu annavad talle topisetegijad. Nii on huvitavat lindu võimalik edaspidi muuseumis vaatamas käia.

ELL juhib tähelepanu asjaolule, et Kaja müüb dokumentideta ja pahatihti ka vaktsineerimata kustikaid, kellede tõuomadused on rohkem kui kahtlased. ELL esitatud loomade haigustunnustest võib aga kahtlustada, et kutsikad on surnud parvo-viiruse tagajärjel. Parvo-viirus nakkub peamiselt väljaheidete teel, samuti vőivad viirust edasi levitada terved loomad, aga ka inimesed. Viirus on elujőuline aastaid ning selle peiteaeg on 4-7 ööpäeva. Parvo-viiruse kliinilised tunnused on väsimus, isutus, äge oksendamine, võimalik on ka verine kőhulahtisus. Viirusele on eriti vastuvőtlikud kutsikad, tihti saab saatuslikuks viirusega kaasnev südamelihase pőletik ja organismi veevaegus. Äkksurm vőib saabuda ka ilma eelnevat kliiniliste sümptomiteta.

ELL taunib selliseid n-n “kutsikavabrikuid”, kus kutsikaid ostetakse kokku või paljundatakse äritegevuse eesmärgil ning kus loomaad jäetakse vaktsineerimata, pööramata tähelepanu nende heaolule ja tervisele. Märkimist väärib ka asjaolu, et ilmselt ei maksta selliselt äritegevuselt riigile makse.  Lisaks juhib ELL tähelepanu, et ka vastavalt lemmikloomade pidamise nõuete määrusele ei tohi aretuseks kasutatavat emast koera  liiga sageli paaritada. Paarituse sageduse määramisel tuleb tagada koera tervis ja heaolu, arvestades koera vanust, tõugu, tervislikku seisundit ja eelmise pesakonna seisukorda.

Reporteri video:

Muudest elukatest on põhilised abivajajad olnud aga ikka kajakad, kajakad ja vahele ka mõni vares ja tuvi.

Vähe põnevamad tegelased on olnud aga üks põhja- nahkhiir, kes leiti Lasnamäelt maast lamamas ja kes järgmisel õhtul ilusti minema lendas ja üks õnnetu sõtkas, kellel kahjuks nii hästi ei läinud. Sõtkast oli nimelt keegi suurema tüki seljanahka ära hammustanud ja paraku tema ei paranenud.

Täna saabus aga järgmine murelaps. Helistas mulle inimene, kes ennegi abivajajaid Keskkonnaametile üle andnud. Sel korral oli talle tuttav toonud must- vaerase, et see siis teataja koju tiigile elama asuks. Paraku oli lindu tervelt KAKS NÄDALAT korteris pappkarbis hoitud ja pisikestest mereelukatest toituvat lindu, SEPIKUGA toidetud. Helistaja mõistis õnneks kohe, et sellise linnu koht pole kindlasti tema tiik ja andis linnust koheselt meile teada. Paraku on aga pikk täiesti sobimatu toidu dieet muidu pea kilo kaaluvast linnust järele jätnud vaid 620g ning olemas pole enam mingisuguseid lihaseid rasvavarudest rääkimata. Lind on äärmiselt nõrk ja püsib vaevu jalgel. Õnneks sõi ta aga täna natuke ka kala ja pärast põhjalikku pesu (pappkarbis elades oli ta üleni väljaheite ja sepiku jäänustega koos) asus ka ise ennast puhastama. Eks lähipäevad näitavad, kas linnuke suudab heategijatele vaatamata ellu jääda.

Siinkohal tahaks aga kõigile, kes seda postitust lugema juhtuvad, meelde tuletada, et oskamatu abi teeb tihti asja ainult hullemaks. Metsaelukaid ei või, saa ega tohi igaüks ise oma teadmiste kohaselt aitama hakata. Iga part ei söö saia ega toonekurele pole kurki vaja. Andke neist “hädavarestest” pigem ikka neile teada, kes ka nendega midagi pihta oskavad hakata.

Lastele lubatakse maailma kõige paremat lemmiklooma – VASIKAT! Jõnglased on vaimustuses ja viskavad tiritamme. Emmesid-issisid ajab muidugi lehmalapse soetamise ja jogurti ostmise jutt hulluks, aga mis sa hädaga ikka teed. Kapitalismi ajastul kehtivad omad reeglid ja mõjutama peab just neid, kes prisket kasumit lubavad.

Loe edasi Õhtulehest >>

Seletus.

16.06.2010 õhtul kella kuue paiku olin aiamaa peal ja oli ka minu uus pereliige “sokk”. Väga ilusate sarvedega ja üldse armas taltsas loomake. Käesoleva aasta septembris oleks saanud kolm aastat. Meie rääkimine või üksteisele arusaadavaks tegemine oli minu poolt kaks käteplaksu ja soku poolt mökk, mökk. Nii me kokku kasvasimegi ja sõbraks saime. Ta oli väga taltsas ja suureks rõõmuks mulle. Kuna Jaanipäev oli tulemas siis tahtsin temast pilti teha koos väikeste lastega ja iseendaga. Kuid mõrtsukad, neid ei saa teisiti nimetada, lasid minu lemmiku maha, kui ma aiamaa pealt läksin talle leiba tooma. Meil oln aiamaa otsas suur kuuse hekk ja eks nad varitsesid, millal ma aiamaalt ära lähen. Sain mõne sammu astuda kui kuulsin selja taga pauku. Nad hirmutasid soku vagude pealt ära ja lasid ta maha. Olen mõelnud, et aga kui mina oleks pihta saanud, olin ju ka aiamaal. Nüüd vaatan iga päev automaatselt metsa poole aga ei tule enam minu sokukest. Sõnadesse seda piina, mida ma tunnen, panna ei saa. Politsei käis ka kohal ja ma käisin ise ka Põlvas aga seal öeldi, et sellega nemad ei tegele, tegeleb Keskkonnainspektsioon. Ja sealt lubati kohale tulla aga ei kedagi. Isegi nende laskjate nimesid ei tahetud öelda. Olen rääkinud vallavanemale ja veel mõnele, et see sokk oli minule ja teistele rõõmuks. No kus on meie kord ja kust saavad meie inimesed õigust ja abi kui jahimehed tulevad aiamaale loomi küttima? Ma ei saa sellest südamevalust üle. Soovin, et nad saaksid vastava karistuse. Meie kandis ongi nii, et kui on mingi tähtpäev, siis paugud käivad. Palungi, aidake!

Niisugust seadust ju ometi ei ole, et teise aiamaa peal lemmikloom, mis sest et metsloom, maha lastakse!