“Harkujärve majas ja Õismäe korteris vireleb kokku 50 erinevat looma!?”

22. märts 2016

12516840_946108615444654_48630811_oSedapuhku pakkus eluke siis paar parajat pähklit pureda, aga asi väärib küünlaid, sest ühtekokku on kaebuste kohaselt hädas ei rohkem ega vähem kui ligi 50 elukat. See mõistagi motiveerib ja õnneks asuvad mõlemad elamised ka suhteliselt lähestikku – üks Harkujärvel ja teine sealsamas Õismäel. Sellega peavad siis nende loomade omanikud nüüd küll arvestama, et kui nad seni suhteliselt lõdva randmega riigiametnikke pikalt saatsid, siis ma luban olla nagu takjas persses ning anda tuld kõikidest kahuritest kuni olukord on lahendatud. Kõigest aga järjekorras.

Harkujärve juhtumist natuke eile juba kribasin ja neil oli õigus, kes arvasid, et elukad on kunagisest lastekeskus Aafrikast pärit. Tegelikult sai sääl juba nädalavahetusel maad uurimas käidud ja ega see pilt just tore paista. Vähemalt esialgse inffi kohaselt olla tegu siis endise narkariga, kes oma äriga põhja käis. Loomad taris ta oma koju, aga ega nende eluke just meelakkumine ole – süüa saavad viletsalt ja enamasti pole neil isegi vett ette antud. Õues elava husky eest hoolitsevad naabrid ja ostsid talle isegi täiesti korraliku kuudi. Maja on igati korralik, kus elab siis mitu põlvkonda koos, aga kogu see elustiil olevat naabite sõnul selline kaootiline ja ebastabiilne küll. Igatahes on see pere ka lastekaitseametnikele silma jäänud, aga seni pole nad väidetavalt väravast kaugemale saanud. Palju õnne lastekaitsjad ja nii te kaitsetegi siis meie „tulevikku“! Tädi ise räägib, et loomadega on kõik korras ja olevat vahepeal isegi üritanud oma elukaid maha ärida. Juhul kui ma sealt igasugu eksootikuid nüüd eest ei leia, siis tekib mõistagi põhjendatud kahtlus, et ega äkki just talle kuulunud 29 looma Paljassaarest eelmise kuu alul leitigi? Esmalt on vaja muidugi sisse saada ja pilk peale visata. See sõltub aga juba proua A.L koostöövalmidusest ja saame näha kas lärm tuleb suureks puhuda või mitte. Igatahes on selle juhtumi vastu juba üks telekanal ja ajaleht huvi üles näidanud.

Teine juhtum viib aga Õismäele, Järveotsa teele. Lugu on laias laastus üsna sarnane – “eesti printsess” ja “soome möku” läksid lahku ning nii kui papp tagant ära kadus, olid jamad ka majas. Korter läks võlgade katteks haamri alla, aga tädike välja ei koli. Sinna ei pääsevat sisse ei uus omanik ega politseigi, kes pahatihti pidavat häbinutust paistes silmade ja tühjade pihkudega lahkuma. Majaelanikke aga asi häirib, sest korteris elab hunnik loomi, kelle järelt ei koristata ja kellega ei käida isegi väljaski. Ühesõnaga situb kogu see loomaarmee tuppa! Siiani pole pääsenud sinna korterisse minagi, aga koridoris nüüd haisu küll polnud. Esimees ütles, et olukord olla normaliseerunud pärast topeltukse paigaldamist ning lisaks on selle korteri aknad ka 24/7/365 avatud. Tõe huvides tuleb muidugi mainida, et eile õhtul ka koerad ei haukunud, aga nad ei pidavatki haukuma kui proua ise kodus on.

Veebist uurides tundub loomade omanik, proua S.T igati mukitud ja hoolitsetud naasterahvana, kelle tööks või hobiks on inimeste tervise eest hoolt kandmine. Lisaks osaleb ta oma karvatu kassiga agaralt ka näitustel. Asi pole aga selles elamises kaugeltki korras, sest korteri uus omanik lõhkus nädala eest lukud lahti ja leidis sealt eest 11 kassi ning 7 koera!!! Mõistagi ka lademetes sitta! Prouat mõistagi polnud kodus, aga ta pidavadki ka tegelikult seal üsna harva käima. Täna uus omanik sinna jälle sisse ei pääse, sest proua S vahetas omakorda uuesti lukud ära ja juba novembris korteri soetanud inimene võib seda vaid õuest imetleda.

12528706_946399998748849_144899444_oEestimaa Loomakaitse Liit tegi mõlema juhtumi kohta Harjumaa vetkeskusele ka pöördumised. Üldiselt on aga selle kontrolliga nii, et vähemalt Harjumaa asjapulk Urmas Saron käib küll kohal, aga kui sisse ei saa, siis jätab kirja postkasti. Sellega loetakse lugu lõppenuks täpselt nagu Sõpruse puiesteel autos elava koeragi puhul: „Omanikku selgitada ei õnnestunud ja panin hoiatuskirja kojamehe vahele, punkt!“ Sõpakal läks aga mul

tegelikult üsna lihtsalt ja omanikku ei tulnud sugugi mitte autonumbri järgi ARK-st otsida vaid piisas pelgalt majaelanikega rääkimisest. Probleem sai üleöö lahendatud ja seda kutsat vähemalt rohkem autos pole nähtud. Seetõttu on ka see üllitis omamoodi provokatsioon, sest tean et nii mõnedki VTA asjapulgad jälgivad teinekord ka siin lehel toimuvat üsna tähelepanelikult. Võtke siis teadmiseks, et minul, kui ilma igasugu kontrolliõigusteta loomasõbral on tänaseks teada nii mõlema proua mobiilinumbrid, töökohad ja seegi, kes neid kargavad või millal nad peldikus käivad. Tehke järele või tuleb meile jälle vastus: „TEOSTASIN KONTROLLI, PUNKT. KEDAGI POLNUD KODUS JA SISSE EI SAANUD, PUNKT, JÄTSIN KIRJA POSTKASTI, PUNKT!“

Tegelikult ma täitsa ootan seda kirja, sest tõestaks ilmekalt, et te ei saa oma tööga hakkama ning selle palgaraha võiks hoopistükkis vabatahtlikele loomasõpradele määrata! Hetk tagasi lahkus säält ka MUPO-patrull, aga ega sisse saanud nemadki ja kirja pandi, et kõik on korras. Pagan, aga huvitaval kombel pärast mupokate lahkumist hakkasid ka koerad kohe klähvima – tädi on nad ikka mõnusalt välja koolitanud vist! Leppige siis sellise anonüümsevõitu, ilma nimedeta infoga esialgu.