“Haapsalu karvik” vajab samuti Teie abi”

30. aprill 2016

DSC_0020Kas olete ka tähele pannud, et teinekord on asjad seotud ja nagu ette määratud mingil veidral moel. Täna näiteks ei leidnud ma sellele kiisule hoiukodu, kes automootori vahel viga sai. Läänemaa varjupaigas lubati ta eest aga mõned päevad hoolitseda ja sestap keerasin masina kohe pärast kliinikust kassi kätte saamist Haapsalu poole. Võrratu loom talus autosõitu imehästi, mitte nagu minu Evka, kes oma kräunumisega hulluks ajab.

Varjupaiga inimesed rääkisid aga juba telefonis, et sealkandis elab üks koer, kelle eest ei hoolitseta. Nad käinud hommikul ka omanikuga rääkimas, aga see saatis nad viisakalt öeldes pikalt ning vastas, et koeraga on kõik korras. Ukse vahelt nad siiski vaest kutsut nägid ja korras polnud ta nüüd küll teps mitte! Lõpuks pidasid nad targemaks siiski tühjade kätega jalga lasta, sest tüüp pidi ka veidi vägivaldne olema.

DSC_0014

Kui ma juba Haapsalus olin, siis otsustasin ka ise olukorrale pilgu peale visata. Peab ju naiskasid aitama kui mure juba nii suur on, koerast rääkimata. Nagu selgus, siis see kutsa on enamus aega üksi ja peremees käib vaid vahest külas, kui tal on vaja aiamaal kõpitseda. Ma pole neist tüüpidest eales aru saan, kes koeri kuskile põllu peale mingeid müüre või palke valvama võtavad. Mida need koerad ka valvavad? Ja ikka jube kurb eluke on neil, sest nad tahavad ju koos inimesega olla!

DSC_0015Lühidalt öeldes ei kannatunud kriitikat ei see prügisse uppuv uberik, ega ka koera tervislik seisund. Tõttöelda ma pole sellist „vilti“ mitte kunagi ühegi koera seljas näinud – kuidas see vaeseke üldse lamada ja elada sai? Karvade seest ei saanud õieti aru, aga ühes silmas tundus ka mingi viga olema. Ja ta oli kõhn. Kuigi “kasukas” petab silma ää, siis oma 8-10 kilo peaks ta nüüd küll rohkem kaaluma. Nii ma pakuksin. Kuigi koer vapralt haukus, siis kartlik oli ta siiski ka – nii kui kõvemat häält tegin, siis tõmbas kohe maadligi või jooksis eemale. See võib olla märk sellest, et peremees on tõesti karmi käega. Veel ta niutsus imelikult, justkui oleks kuskilt valus. Ja haises nii seest kui väljast ……väk-väk-väk!

Seadus ütleb, et looma ei tohi abitusse seisundisse jätta ja mis kuradi loomakaitsja ma oleks, kui ma oleksin vastupidiselt käitunud? Eks ole? Sestap tõstsime ta kambakesi masina peale. Vaene loom – ta polnud ju õieti inimestki näinud, autost rääkimata ja siis ta mul ulgus ja klähvis seal. Õnneks mitte väga kaua ja pärast maanteele jõudmist rahunes ta suhtkoht kiiresti maha. Ma hoidsin küll pilku pidevalt tahavaatepeeglis, sest pelgasin, et närvis koer võib rünnata. Tavaliselt me uinutame sellised enamasti reisi ajaks magama, aga sedapuhku polnud ei arsti ega süstigi käepärast. Ma mõistagi oleksin jätnud ta üleüldse Haapsalusse, aga sealsed kaks loomakliinikut on vaid kella kuueni lahti ning nädalavahetustel suletud. Sestap polnud valikut.

DSC_0017

Õnneks laabus sõit hästi ja toimetasin ta veel enne südaööd Loomade Kiirabikliinikusse. Visiit oli mul mõistagi juba kokku lepitud ja kõik oli “karviku” vastuvõtuks valmis. Esmane vaatus tuvastas, et ta on liiga kerge ehk siis puhta nälgas nagu ma kahtlustasin. Lisaks oli tal palavik ja hambad, mis tegid haiget. Ka seal vildistunud karvade sees elutsesid kõik tuntud ja tundmatud parasiidid. Ei hakka siin kõiki hädasid üles loetlema, aga keda huvitab, siis homme teeb seda minu eest krimi24 lehel juba loomaarst ise. Kliinikusse jääb see „karvik“ seega vähemalt päevaks-paariks ning läbib põhjalikud uuringud. 

Esmaspäeval kohtun ka omanikuga ja sõltuvalt sellest siis otsustan, kas teeme avalduse pollaritele või mitte. Kui tüüp lubab rohkem loomi mitte võtta ja sellest kutsast loobub, siis ehk ei hakkagi jändama kuna ka tal endalgi pidavat mingid jamad eelkõige vaimse tervisega olema. Kui aga vennike lööb näpud püsti ja kukub kirema, siis läheme muidugi kohtusse. Mõistagi paiskan siis ka mina loomapiinaja üksikasjalikud andmed, alates nimest ja lõpetades rinnaümbermöödu ning tilli pikkusega, äärmise põhjalikkusega ilmarahva ette. Üks on selge – seda koera ta rohkem ei näe!

Sai abi kiisu ja tänu temale sai abi ka üks õnnetu kutsu. Äge värk! Nüüd pean aga taas heade inimeste abi paluma, sest muidu jääme jänni. Me tahame ja saame neid õnnetuid loomi aidata küll, aga vajame teie abi vähemalt transpordi- ja ravirahade katmiseks. Annetusi ootame nagu ikka Eestimaa Loomakaitse Liidu kontole Swedpankis: EE742200221052074915
Selgitusse palume lisada “Karviku ravikulud”

Mina, loomakaitse liit ja „karvik“ tänavad.