Loomakaitse algus Maarjamaal

Loomakaitse algus eesti keeleala kubermangudes

Tsaari-Venemaa Liivimaa kubermangus, kuhu kuulus ka praegune Lõuna-Eesti, asutati esimene loomakaitseselts 1861. aastal pealinnas Riias ja selle nimi oli Loomade Piinamise Vastu Võitlemise Selts. 1877. aastal muudeti ühenduse nimi Riia Loomade Varjupaiga Daamide Komiteeks. Seltsi asutajaliikmed esindasid muidugi kohalikku ülemkihti ehk baltisakslasi.

Esimene tänini säilinud eestikeelne loomakaitse-alane trükis pärineb kolmkümmend aastat hilisemast ajast: 1891. aastal avaldasid Tallinna organiseerunud loomakaitsjad neljaleheküljelise vihiku Tallinna “Elajakaitse-Seltsi” lennuleht Eestirahvale. 1901. aastast pärineb järgmine oluline maakeelne üllitis ja sedapuhku on tegemist väga laia kandepinnaga: sihtrühm on külakoolide õpilased üle kahe kubermangu (eeldamisi on sama jutlus kasutusel ka Harkovi piiskopkonnale alluvates venekeelsetes kubermangudes, vahest mujalgi). 31 lk paksune Riias ilmunud raamatuke kannab ajastule iseloomulikult pikka pealkirja “Õpetus lastele, kes külakoolides käivad: Loomadega peab tasaselt ja haledameeleliselt ümber käidama”. Raamat on kakskeelne (vene ja eesti), autoriks Harkovi linna ülempiiskop kõrgestipühitsetud Ambrosi. Tekst esitab loomade väärkohtlemise tüüpjuhtumeid (hobuste jt kariloomade armuta peksmine), taunides inimese käitumist tema hoolde usaldatud eluga. Piiskop tõdeb:

“Haritud inimesed astuvad selle südameta inimeste paha viisi vastu välja: nad asutavad “loomade kaitsmise” seltsisi, heidavad ennast nende liikmeteks ja teevad oma kohuseks tarvilisel korral tigedaid inimesi nende metsiku tegudes takistada” (Ambrosi 1901: 5).

Autor viitab Piibli käskudele armastada loomi kui jumala loodut:

“Issand Jumal lõi maailma ja ehtis teda arvuta loomade hulgaga; igaüks neist kannab enese peal Jumala kõigekõrgema helduse, võimsuse ja tarkuse märki” (Ambrosi 1991: 9).

Ta osundab õigesti, kuidas lapse kasvatus teda kas heaks ja südamlikuks või vastupidi, kurjaks ning julmaks muudab: 

“Väga raske on neid (häid) tundmusi niisugustes lastes istutada, kes ise kiskuja ja metsiku loomade sarnaseks on saanud” (Ambrosi 1991: 21).

Vaheldumisi piiblitsitaatidega tutvustatakse kaasakiskuvalt loomariigi korraldust ja erinevate elusolendite väärtusi (mesilaste sümmeetria-, lindude suunataju). Samas selgitab raamat, et inimesel on õigus looma oma vajadusteks või enesekaitseks tappa. Kuid selle üle mõistab ülempiiskop kurvastada juba enam kui sada aastat tagasi: “Aga siin peab ta mõistlik olema, mõõtu pidama ja vaatama, et mitte noored ja inimese kasuta loomad surmatud ei saaks. Paraku, on nüüdsel ajal rikkuse ja toreduse himu läbi iseäranis ilusa ja kalli metsloomade surmamine nii suureks läinud, et mõndagi sugu täieline hävitamine ootab”. (Ambrosi 1991: 21).

Naastes koduloomade kohtlemise küsimuse juurde, küsib ta retooriliselt: “Eks pole meie kohus neid Jumala armu andeid, mis Tema meile meie maapealse elu kergituseks annab, tänuga vastu võtta ja loomade vastu, kelle läbi meie kõik seda saame, tähelepanelikud, hoolsad, õiglased ja, nenda ütleda, sõbralised olla?” (Ambrosi 1991: 23).

Ambrosi näitab kujukalt, kuidas vägivald loomade vastu äratab lastes alguses õudu, pikapeale muutub aga harjumuseks ning kuidas seeläbi kasvab hinges vägivald ja ükskõikne suhtumine vägivalla ilminguisse, mis võib olla suunatud mitte enam loomade, vaid juba inimeste vastu. Ülempiiskop Ambrosi ütleb kokkuvõtvalt:

“Mõtelge järele, kas võib keegi inimest äratappa, kui ta ei ole harjunud loomagi ilmaasjata surmama, ehk meelega kahjuta putukast surnuks tallama üksi sellepärast, et temal jõudu on nõrga loomakese elu ära võtta? Meie ei ole seda elu temale annud, ei või ka tagasi anda, kui ära võtame. Kes nii mõtleb ja tunneb, ei see tee oma ligimesele ülekohut” (Ambrosi 1991: 31).

Kas ja kuivõrd sellest kasu oli, ei oska tagantjärele öelda. Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus säilinud ainueksemplar oli lahti lõikamata… Igal juhul on loomade väärkohtlemine nagu Inglismaa näiteski seotud eeskätt julmusega koduloomade vastu. Seega võib teha üldistuse: inimese suhtumine koduloomadesse, praeguses õigusruumis põllumajandusloomadesse, oli ääretult inimkeskne ja looma alavääristav – loom kui tulevane toit või kui sõiduvahend, äärmisel juhul sotsiaalse staatuse prestiižne indikaator, kuid mitte partner, isegi mitte elus olevus, kes võis kannatada valu, nälja või külma tõttu.

Ometi oli loomakaitsel ühiskonnas järjest rohkem kõlapinda. 1920. aastail avaldab Tartu Eesti Loomakaitse Ühing lendlehe (Mieler 1920ndad), milles seostab loomakaitse mitte ainult inimese, vaid ka taimeriigiga. Artikkel “Kas vajavad loomad ja taimed inimese kaitset?” kinnitab juba esimeses lauses, et selle peale vastab küll igaüks jaatavalt. Tegelikkus on aga teistsugune. Jälle tuuakse esimese näitena hobuste julm kohtlemine, teine negatiivne näide on aga liigagi tänapäevane: poisikesed püüavad tänaval väikseid linde, talvikuid, ja kõrvetavad neil tiivad ära! Nii nagu lapsed ka puid rikuvad ja liigselt lilli nopivad. Lendlehe väljaandja nõuab, rõhutades loodusõpetuse õpetajate osa laste hinge harimisel:

“Mitte kurjus ei ole siin pääpõhjuseks, vaid pääliskaudsus, omamise tung ja vale teadmine, et see temal lubatav. “Aukartus elu vastu!” olgu meie hüüdsõna! Ärgem hävitagem mõttetult elu!” (Mieler 1920ndad).

Selles näites viidatakse juba “tänavale”, linnakeskkonnale. Siit hargneb hulk intrigeerivaid küsimusi. Missugused olid 1930. aastate eestlase loomadega seotud suhtumised ja hoiakud? Millised loomad olid “head” ja millised “pahad”, milliseid peeti “kasulikeks”, milliseid mitte? Milles seisnes eestlase arvates looma kasulikkus, kahjulikkus jne? Hoiakuid manifesteerivad teod. Mida loomadega teiste nähes teha võis ja mida ei tohtinud, s.t, mida ühiskond aktsepteeris ja mida mitte? Kas oli erinevusi suhtumises nt koera ja hobusesse või hunti ja nirki? Ja veel üks oluline moment: kas oli erinevusi maa- ja linnarahva suhtumises? Kui jah, siis mis neid tingis?

Autor: Loone Ots , ELL asutajaliige

Lae alla kui PDF