Viimasest postitusest siia on väga palju aega juba möödas aga kindlasti saan öelda, et igav pole olnud. Pigem on olnud niipalju tegemist,et kirjatööks aega ei jätku. Vaadates selle aasta alguse abisaanud loomade loetelu saab kindlalt väita, et kõige suuremad hädalised on olnud kajakad. Neid võrdlemisi tüütuid linnalinde, kes lähemal vaatlusel on aga imeilusad ja oma südikuselt kõigist teistest lindudest üle, on olnud juba tervelt 50. Paljud neist on olnud ravimatute tiivavigastustega, kuid lisaks on olnud ka ohtralt kummalist jalgu, tiibu ming neelu halvavat haigust, mida sageli parandab vaid aeg. Kokkuvõttes on aga nendest 50 on tänaseks üle kolmandiku tagasi taevalaotust vallutamas. Seega igati hea tulmus ju!

Lisaks kajakatele on abi saanud ka 7 kühmnokkluike, 11 tuvi, 8 hallvarest, 5 oravat ja 4 sinikaelparti ning hulgaliselt üksikuid oma liigi esindajaid. Hädalisi kokku on olnud üle 100 ja liike 22. 

Tunnistuse saabunud kevadest andsid esimesena aga tagasi tulnud rändlinnud, kes kahjuks ka mõnikord minuni jõuavad. Esimene neist oli valge toonekurg, kes ilmselt rongilt löögi või liigikaaslastega kakeldes viga saanud oli. Lind lamas liikumatult maas, suutmata isegi pead püsti hoida. Tänaseks on ta olukord sedavõrd paranenud, et söömisega saab ta suurepäraselt ise hakkama ning nii jalad kui ka tiivad liiguvad ilusti. Kahjuks veel jalgadel seismiseks linnul piisavalt jõudu pole, kuid siiani on kõik positiivses suunas arenenud ning lootus, et lind saab tagasi loodusesse on olemas.

Lisaks rändlindudele on saabunud ka loomalaste ja linnupoegade aeg. Nii on tulnud tegemist teha nii inimeste poolt ülesse korjatud terve ja sugugi mitte abivajava jänesepojaga kui ka maailma avastama hakkavate oravatittedega. Täna aga saabus tänu Päästeameti päästetöötajate heatahtlikusele veel täiesti sulgedeta varesebeebi. Tema lugu vääriks ka siin ära märkimist. Nimelt olid varesed otsustanud ka oma lapse lasteaeda panna ja et lasteaia koha pärast muretsema ei peaks ehitati pesa otse ühe sellise asutuse väravasse. Paraku ei meeldinud varestele aga pidevalt ringi jalutavad lapsevanemad, kes nende rahulikku pesitsemist segasid ning varesele omaselt kiputi siis ka oma arvamust selles osas teatavaks tegema. Nii jäi ka nende linnulaste lasteaias käimise plaan pooleli ning lasteaednikel ei jäänud muud üle kui taodelda luba varesepere kodu hävitamiseks ning luba käes kutsutigi kohale päästjad, kelle ülesandeks sai pesa puu otsast alla tuua. Paraku oli pesas aga lisaks äsjamunetud munadele ka üks pisike

varesehakatis. Vastupidiselt tavapärasele pesalõhkumisele ei lubanud päästja südametunnistus kaitsetut linnupoega vedelema jätta ja nii ta siis koos pesa jäänustega minu juurde saabuski. Kõigi eelduste kohaselt peaks pisike jõudsalt kasvama hakkama ja sügisel saab ta juba iseseisvat elu alustada. Kes, kus ja kuidas peaks aga selliste linnulastega seaduse kohaselt tegelema, jääb täna vastuseta küsimuseks. 

Umbes nädal tagasi helistas mulle üks õnnetu naisterahvas, kes kirjeldas pealt nähtud õnnetust.

Naine oli just väljumas Toompeal asuvast vene kirikust, kui kiriku eest sõitis mööda auto, mille alt lendas välja kajakas. Lind jäi tiivad laiali keset tänavat lamama, kuid eluvaim oli tal veel kindlalt sees. Keegi lähedal olnud inimestest tõstis linnu Riigikogu hoone esise parkimisplatsi serva ning sinna ta siis jäigi.

Minuni jõudis teade umbes tund pärast juhtunut ja ka mul läks aega, et välja sõita umbes tunnike. Nende kahe tunni jooksul oli mulle helistanud ainuke naisterahvas, kes üldse linnu pärast telefoni toru haarata viitsis. Koht ise oli ju aga väga rahvarohke ning piinlevast linnust sõitsid selle aja jooksul kindlasti mööda nii mõnedki rahvasaadikud.

Kui kohale jõudsin, seisis linnu kõrval hulk turiste, kes silmitsesid ühtmoodi huviga nii vigast lindu kui kõrval olevat kirikut. Keegi oli linnule noka ette ka natuke saia poetanud. Millegipärast paneb selline ükskõiksus mind ikka veel imestama. Arvasin, et ehk siis on teated läinud Keskkonnaametile või Päästeametile, kuid ka nemad vastasid mulle, et keegi pole selle linnu pärast helistanud. Huvitav, kui linnu asemel oleks maas vedelenud laps, kas siis oleks teatajaid rohkem olnd?

Edasi suundusin linnuga kohe Kiirabi kliinikusse, kus ta kahjuks selgroo vigastuse tõttu suri.

Luik jõudis minuni laupäeval. Sõitsin talle Käravetele järele, sest teate kohaselt tundus ta üsna kehvas seisus olevat. Lindu nähes ilmnes, et tegemist on väikeluigega, kes on meie luikedest kõige haruldasem ja ka mujal kiirelt väheneva arvukusega. Linnul oli jalas rõngas, millelt selgus, et mingil ajal on ta külastanud ka Hollandit. Täpsemat infot rõngastuse kohta peame veel ootama. Vigastused olid seekord üsna kummalised. Peal oli vana haav ja seljal pisike sulgedeta laik. Ilmselt probleeme tekitaski see peahaav, sest ka silmades oli märgata verevalumit. Lind sai kliinikust kaasa vajalikud ravimid ja suundus edasi Imeloomade seltsi. Loodame,et linnuke suudab kevadeks täielikult taastuda ja saab siis liigikaaslastega jälle ühineda teel pesitsuspaikadesse.

Nii hästi ei läinud aga ühel noorel pistrikul, kes mingil moel oli oma tiiba augu saanud. Vigastus ei olnud küll puudutanud luud, kuid oli piisavalt raske, et lind ei suutnud enam sööki püüda. Nii ta septembri keskpaigas lõpuks Tallinna südalinnas Gonsiori ja Raua tänava nurgal ühe auto peale kukkuski. Lind oli ekstreemses alakaalus ning sama päeva õhtul jõudes Imeloomade seltsi ta kahjuks suri. Piltide järgi arvati, et tegemist võis olla lõopistrikuga. Lind oli aga õnneks ka rõngastatud Helsingi Zoloogiamuuseumi poolt. Nüüdseks on rõngastuskeskusest jõudnud info, et tegemist ei olnud sugugi mitte Eestis 3 kaitsekategooria aluse lõopistrikuga vaid hoopis 1 kaitsekategooria alla kuuluva rabapistrikuga. Eestis need linnud teadaolevalt enam ei pesitsegi ning Euroopas on ta arvukus võrreldav must-toonekure omaga. Sedavõrd haruldase linnu kohtamine on alati väga meeldejääv sündmus. Eriti omapäraseks muudab selle aga just linnu leidmise koht. Kahjuks lindu enam ellu äratada võimalik pole, kuid omamoodi uue elu annavad talle topisetegijad. Nii on huvitavat lindu võimalik edaspidi muuseumis vaatamas käia.

Vahepeal pole pikalt midagi kirja pannud aga loomulikult ei tähenda see seda, et midagi põnevat pole juhtunud. Siilike elab nüüd Imeloomade seltsis on kosub jõudsalt. Ka haav hakkab paranema ja paistab, et temaga saab tõesti kõik korda.

Muudest elukatest on põhilised abivajajad olnud aga ikka kajakad, kajakad ja vahele ka mõni vares ja tuvi.

Vähe põnevamad tegelased on olnud aga üks põhja- nahkhiir, kes leiti Lasnamäelt maast lamamas ja kes järgmisel õhtul ilusti minema lendas ja üks õnnetu sõtkas, kellel kahjuks nii hästi ei läinud. Sõtkast oli nimelt keegi suurema tüki seljanahka ära hammustanud ja paraku tema ei paranenud.

Täna saabus aga järgmine murelaps. Helistas mulle inimene, kes ennegi abivajajaid Keskkonnaametile üle andnud. Sel korral oli talle tuttav toonud must- vaerase, et see siis teataja koju tiigile elama asuks. Paraku oli lindu tervelt KAKS NÄDALAT korteris pappkarbis hoitud ja pisikestest mereelukatest toituvat lindu, SEPIKUGA toidetud. Helistaja mõistis õnneks kohe, et sellise linnu koht pole kindlasti tema tiik ja andis linnust koheselt meile teada. Paraku on aga pikk täiesti sobimatu toidu dieet muidu pea kilo kaaluvast linnust järele jätnud vaid 620g ning olemas pole enam mingisuguseid lihaseid rasvavarudest rääkimata. Lind on äärmiselt nõrk ja püsib vaevu jalgel. Õnneks sõi ta aga täna natuke ka kala ja pärast põhjalikku pesu (pappkarbis elades oli ta üleni väljaheite ja sepiku jäänustega koos) asus ka ise ennast puhastama. Eks lähipäevad näitavad, kas linnuke suudab heategijatele vaatamata ellu jääda.

Siinkohal tahaks aga kõigile, kes seda postitust lugema juhtuvad, meelde tuletada, et oskamatu abi teeb tihti asja ainult hullemaks. Metsaelukaid ei või, saa ega tohi igaüks ise oma teadmiste kohaselt aitama hakata. Iga part ei söö saia ega toonekurele pole kurki vaja. Andke neist “hädavarestest” pigem ikka neile teada, kes ka nendega midagi pihta oskavad hakata.

Juba jupp aega tagasi potsas meie postkasti kiri, mille osas meie ametkonnad midagi teha ei suutnud ja paraku loomakaitsel puudub vägi kiirelt seadusi muuta ning kontrollorganeid tegutsema sundida. Inimese mure jäi meile aga meelde ja tahaks tehtud ülekohtu siis vähemalt siingi avaldada.  Toimunu kohaks oli Põlvamaa Mikitamäe vald. Kiri ise siis selline:

Seletus.

16.06.2010 õhtul kella kuue paiku olin aiamaa peal ja oli ka minu uus pereliige “sokk”. Väga ilusate sarvedega ja üldse armas taltsas loomake. Käesoleva aasta septembris oleks saanud kolm aastat. Meie rääkimine või üksteisele arusaadavaks tegemine oli minu poolt kaks käteplaksu ja soku poolt mökk, mökk. Nii me kokku kasvasimegi ja sõbraks saime. Ta oli väga taltsas ja suureks rõõmuks mulle. Kuna Jaanipäev oli tulemas siis tahtsin temast pilti teha koos väikeste lastega ja iseendaga. Kuid mõrtsukad, neid ei saa teisiti nimetada, lasid minu lemmiku maha, kui ma aiamaa pealt läksin talle leiba tooma. Meil oln aiamaa otsas suur kuuse hekk ja eks nad varitsesid, millal ma aiamaalt ära lähen. Sain mõne sammu astuda kui kuulsin selja taga pauku. Nad hirmutasid soku vagude pealt ära ja lasid ta maha. Olen mõelnud, et aga kui mina oleks pihta saanud, olin ju ka aiamaal. Nüüd vaatan iga päev automaatselt metsa poole aga ei tule enam minu sokukest. Sõnadesse seda piina, mida ma tunnen, panna ei saa. Politsei käis ka kohal ja ma käisin ise ka Põlvas aga seal öeldi, et sellega nemad ei tegele, tegeleb Keskkonnainspektsioon. Ja sealt lubati kohale tulla aga ei kedagi. Isegi nende laskjate nimesid ei tahetud öelda. Olen rääkinud vallavanemale ja veel mõnele, et see sokk oli minule ja teistele rõõmuks. No kus on meie kord ja kust saavad meie inimesed õigust ja abi kui jahimehed tulevad aiamaale loomi küttima? Ma ei saa sellest südamevalust üle. Soovin, et nad saaksid vastava karistuse. Meie kandis ongi nii, et kui on mingi tähtpäev, siis paugud käivad. Palungi, aidake!

Niisugust seadust ju ometi ei ole, et teise aiamaa peal lemmikloom, mis sest et metsloom, maha lastakse!

Tänane päev tõi mu teele varesepoja, kelle eest küll vanemad jätkuvalt hoolikalt hoolt kandsid, kuid kelle sabasuled ei võimaldanud tal sugugi lennata. Pika hüplemise tagajärjel oli ta kaotanud ka tiivasulgede otsas ja looduses ta enne järgmist sulgimist kindlasti hakkama ei saa. Õnneks oli Imeloomade auto ka sobilikult kohe kodupoole teel ja nii sain ta kohe ka sinnasuunas teele panna. Loodetavasti järgmisel suvel saab ta juba koos liigikaaslastega normaalset vareseelu elada.

Tuvi lugu on aga natuke keerukam. Paraku on ka Eestis nõme komme pulmade ajal paar valget tuvi lendu lasta. Linnud pärinevad enamasti Läti ja Poola suurtest tuvilatest ja linnud ei maksa pea midagi. Õnnelik noorpaar laseb linnukesed lahti ja unustab nad. Mis edasi saama hakkab on aga olelusvõitlus. Puuris elanud lind ei oska omale loodusest sööki otsida, ei oska karta koeri ja kasse ning inimesi ning valget värvi sulestikuga kummaliselt käituv lind on väga tihti sihtmärgiks ka varestele ja kajakatele. Kokkuvõtteks siis abielu algus tuvide lahti laskmisega tähendab abielu alustamist lindude tapmisega. Ühest sellisest totust linnust teatati mulle ka eile. Kuna lind päeval alati ühe kohe peal ei passi, otsustasin teda otsima minna täna hommikul. Ja tõesti kirjeldatud kohas ta istuski. Imekena valge lind, sinine rõngas jala ümber. Paljaste kätega aga lennuvõimelist lindu ei püüa. Nii tuligi sel korral lind sinna jätta ja proovime hämaral ajal kahvaga uuesti.

Kõige üllatavam tänane tegelane oli aga siil, kellel peal ja kaelal hiiglaskil paise. Esimese hooga kahtlustasin, et tegemist võib olla kasvajaga, kuid loomaarstiga telefoni teel konsulteerides arvas arst, et tegemist võib olla hoopiski suure mädapaisega. Kliinikus torkas arst paisele augu sisse ning tõesti voolas sealt välja hiiglaslik kogus kohutavalt haisvat mäda. Pärast haava loputamist tundus siilike üsna solvunud olemusega olevat. Kerast ta ennast lahti keerata enam ei tahtnud, kuid kui talle natuke kassi krõbinaid puuri panin, hakkas nina kiirelt käima ning peatselt krõbistas ise ikka veel külili ja keras olev loomake juba isukalt kassitoitu.

Eilse õhtu lõpetasin jälle Loomade Kiirabi kliinikus. Üks kass oli kätte saanud musträsta ning teda tõsiselt räsinud. Linnukesel oli aga eluvaim sees ja vaatamata kitkutud sabasulgedele ja nahahaavadele seljal, arvas lind, et tema tund ei ole veel tulnud. Et tema taastumist natuke kiirendada otsustas tohtrihärra selja kokku õmmelda ja anda linnukesele veel üks võimalus kunagi jälle vabana avarustes ringi lennelda. Ees on küll veel pikk paranemine ja veelgi pikem uute sabasulgede ootamine, kuid omalt poolt oleme teinud kõik, et linnuke paraneda saaks. Täna kolib rästas Imeloomade Seltsi, kus taastumine täie hooga pihta saab hakata

Eelnev päev oli aga samuti täis põnevaid kohtumisi.

Lõunaajal hakkas mu telefon helisema ja numbri asemel paisits ekraanil kirjake “Salastatud nr.” Enamasti tähendab selline märge vaid üht helistajat ja nii oli selgi korral teiselpool Häirekeskus. Ilmnes, et ühte lasteaeda oli otsustanud mink elama kolida ja tublid lasteaednikud olid ta kinni püüdnud. Kuna lasteaed aga pole sugugi loomaaed ega kindlasti ka karusloomakasvandus, oli nüüd mure suur, mida loomakesega edasi teha. Lubasin lasteaia probleemi lahendada ja eluka minema toimetada. Kohale jõudes juhatati mind pisikesse panipaika, kus kraanikausis seisis puur üsna tigeda ja kõvasti röökiva pisikiskjaga. Pidasin maha väikese lahingu, mille käigus elukas korduvalt mu kindaid hammustas ja lõpuks suure viha pärast ka oma põie tähjendas ning transportpuuris ta oligi.

Samas kõrvalruumis paistis aga olema kena elavnurk erinevate elukatega. Loomulikult tahtsin ka sinna korra sisse piiluda. Loomi oli seal ühe lasteaia kohta tõesti väga palju ja ka väga põnevaid. Esimesena jäi silma stepikilpkonn, kuid edasi liikudes olid näha ka tšintšillad ja küülik ning viirpapagoid, kanaarilinnud ja nümfkakaduud ning ka suure basseiniga kuldkalad. Tõeline üllatus tabas mind aga ühe suurema segukasti juures, kus kasvataja sõnul elas kilpkonn. Ja tõesti kilpkonn seal oligi ja veel milline! Ei suutnud oma silmi oskuda kui nägin seal täies elusuuruses Euroopa sookilpkonna! Loomulikult uurisin ka kohe, kust selline tegelane lasteaeda sattunud on. Vastus oli pea sama hämmastav kui tegelane ise. Nimelt olla loom mõned aastad tagasi Rummu karjäärist leitud. Euroopa sookilpkonna leviala põhjaserv jääb Läti ja Eesti piirile. Piiriäärsel alal Läti poolel on loomi, nende mune ja väljaheiteid leitud pidevalt. Eestis ametlikult kinnitatud leide aga pole. Küll on siingi märgatud nende väga varjatud loomakeste tegevusest märke. Looma enda nägemist pole aga keegi ametlikult suutnud dokumenteerida. Nüüd siis aga selline loom Põhja-Eestis! Mõistus ütleb, et Eesti iseseisvuse hakul müüdi seda liiki ka lemmikloomakauplutes ja Rummu kilbik ongi vast kodunt välja visatud loomake. Kuskil hingepõhjas on aga ikkagi pisike lootus, et ehk ikka…

Sellel aastal Loomakaitse liit asunud tegelema ka linnas hätta sattunud metsloomade abistamine. Kuna selles töös kohtab tihti väga põnevaid elukaid, kellel kõigil on ka oma lugu, siis tahaks mõned nendest lugudest ka kirja panna. Blogist ongi siis edaspidi võimalik lugeda põhiliselt metsloomadega seotud juhtumisi. Sekka aga ka kõike muud, mida juhus mulle teele ette veeretab.