„Tänulikkuse kehastuse – Sillamäe Silja operatsioon möödus edukalt ning ta otsib head kodu“

3. juuni 2016

DSC_0001 (2)Sillamäel auto alla jäänud ja Tallinnasse ravile saabunud kass vaatab Loomade Kiirabikliiniku tagatoas rahulikult ringi. Oma elupäevad tänaval veetnud kiisu ei saa saa enam õieti liikuda, aga inimest ta justkui usaldaks. Laseb ennast kannatlikult uurida-puurida ja saaks nagu täielikult aru, et need inimesed siin soovivad talle ainult head. Ega looma sisse näe, aga tal peab olema ikka väga-väga valus, kui mõlemad tagajalad omadega nii nässus on. Vaatamata sellele ta ei kaeble ega vingu nagu inimloom, kes ilmselt samas seisus olles oleks röökinud nii, et seda kuuldaks isegi naabervallas. Kas seda vaest looma üleüldse aidata saab? See pole kaugeltki kindel.

Kas te olete teinekord märganud looma pilgus siirast tänu? Mina olen ja seda eriti koerte puhul. Kassid reeglina taolised pole. Võtame või minu enda Evelyni – varjukast päästetud, terveks ravitud, aga tema arust ma sündisingi siia ilma selleks, et seda teha ja hea kui ta aastas korra, jõulude ajal, ka sülle poeb. Tänamatus kuubis ja sigadus astmel kaksteist!

Mootori vahel viga saanud ja pärast paranemist Mulgimaale kolinud kiisu oli tänulik. Ta kohe nii püüdis inimese meele järele olla. Sillamäel auto alla jäänud ja Siljaks ristitud kass paneb talle aga pika puuga ära. Silja pilk on juba selline maagiline, et mingil momendil unustad end ära ja jäädki kassiga tõtt vaatama. Veider värk!

13346851_1310657385629890_2629736158807616566_nSilja jäi Sillamäel auto alla kuskil paar nädalat tagasi. Teeveerelt leidsid valudes piinleva kassi kohalikud noored, kes hakkasid talle abi otsima. Vähe sellest. Looma leidnud Sergei tõi ta isegi Tallinnasse minu kätte ja tunneb tänavakassi käekäigu vastu elavat huvi tänase päevani. Veel teati, et Silja oli hiljuti poeginud. Paraku tema kolme järglast pole tänini rohkem nähtud ja arvata võib, et ilma emme hooleta sai väikeste karvakerade elunatuke otsa enne, kui see õieti alatagi jõudis.

Tuleb kohe öelda, et Silja vigastused olid karmid – mõlemad tagumised käpaluud olid nö “pesadest” väljas ja nii ta roomaski ringi nagu hüljes. Muud hädad sinna juurde. Operatsioon iseenesest mingi raketiteadus pole ja lihtsustatult öeldes lõigatakse luupead, ehk need ümarikud, sealt kondi otsast lihtsalt maha. Hiljem lihas tõmbub selle nö luutühimiku kohal pingule ja loomad saavad oma elukesega imehästi hakkama. Ärgu nüüd veterinaarid hakaku mu väljendusoskuse pärast tõrelema, ma püüan kuidagi oma arusaamist asjade käigust lihtsas keeles lihtsale inimesele edasi enda. 

DSC_0004 (2)

Siljat opile saata aga ei saanud, sest palavik oli kõrge. Põhjuseid võis olla mitmeid alates piimanäärme põletikust kuni mingi sisemise jama või luumurruni välja. Kõige halvem oli aga see, et üks käppadest oli ka altosast nii puru, et seal refleksid ja vereringe puudus. Seis oli üsna täbar ja tahtmatult tekitas ratsionaalne mõtlemine küsimuse, et kas temaga üldse tasub mässama hakata. Operatsioon tuleb kallis ja kui annetusi ei tule, siis veab see kogu liidu pankrotti. Lõpuks tuleb jälle endal arve kinni taguda ja siis ei taha mingi aeg enam ühtki looma rohkem ravida. Teiseks saaks ju sama raha eest kümneid kasse ära steriliseerida või neile lihtsamat ravi korraldada. Kõige tipuks võib ta ka mitte välja vedada ning siis maksa nagu surnud hobuse eest. Pagan kui raske ja vastik on olla “otsustaja” kellegi elu ja surma üle! 

Üldjoontes jätan ma reeglina igasugu tüübid ikka ellu ja sellepärast ma näiteks varjupaika tööle ei sobikski. 

“Hakkame rokkima ja sitta see raha!”, oli otsus üsna kiire tulema ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagimoodi ikka saab. Arvata võib, et Silja oli selle üle eriti õnnelik. Loomaarst Liis Poopuu esialgne plaan oli käpp päästa iga hinnaga.  Palaviku tõttu lükkus operatsioon aga edasi ja kiisu jäeti kliinikusse jälgimise alla.

Päevade möödudes oli aga selge, et seda käppa päästa ei anna ning küllap just see tekitaski palavikku. Karm lugu – üks käpp pidi seega täitsa maha minema ja teiselt luuots. See mõistagi teeb looma taastumise palju raskemaks, sest tagumisi jalgu ju mingi aeg praktiliselt pole. Silja vaatas aga mulle suurte silmadega otsa: “Teie tehke, mis vaja ja küll mina juba hakkama saan! Ärge sapsige ja üleüldse mul hakkab sellest suisel aal haigemajas passimisest juba väheke kõrini saama!”

DSC_0005 (2)“Kontide lühemaks saagimise ja pikemaks kruvimise” mitteametlik maailmameister ja veterinaarortopeedia isa, või kui soovite siis ka vanaisa Valdeko Paavel, tegi Siljale operatsiooni kolm päeva tagasi – kõik läks nii nagu peab. Esialgu veetis kiisu veel ühe ööpäeva Loomade Kiirabikliinikus, aga kuna kõik tervisenäitajad olid korras, siis lubati ta lõpuks kodusele ravile. Arstidel oli lausa kahju kui ta minema läks, sest see kiisu oskab oma olemisega väga hinge pugeda ja ära võlus ta tohtridki. Loomaarst Jürgen Mitt andis mulle hilisõhtul kassi üle:

„Kaaliumi saime veres normaalsele tasemele. Palavik on ka maas. Aga ta peab jääma puurirežiimile, sest rahmeldamine võib teha haigele käpale korvamatut kahju ja pelgalt esikäppadega ta enam hakkama ei saaks. Hoidke tal silm peal! Ta on nii lahe, tore ja tubli kiisu, et mul lihtsalt ei jätku kiidusõnu. Ja nii kui midagi on, siis too ta kohe tagasi!“

„Kas nad ikka kolme käpa peal saavad hakkama?“

„Nalja teed või? Väga hästi saavad hakkama, nad on ju kassid. Ja kraed hoia tal kaelas! Ta kipub juba ise niite eemaldama!“

Hoiukodusse läks Silja Kaiu Hintsi juurde. Jah, just seesamune Kaiu, kes ka Laagri Otto jalule aitas. Andsin talle rohud ja nüüd oli juba minu kord epistlit lugeda:

„Hommikul ja õhtul anna talle antibiotsi. Enne magamaminekut ka valuvaigistit ja see lase süstlast otse suhu. Ja vaata , et ta rahmeldama ei pääse. Peab olema puuris või ehita talle ise mingi aedikumoodi asi. Las ta nurub, aga kraed ei tohi ära võtta!“

Polnud kahtlustki, et Kaiu saab hakkama, sest ta on nende nurrumootoritega jamanud juba küll ja küll. Mõistagi leppisime kokku, et iga päev kõllame paar korda. Kaiu peab ise tööl käima, aga õnneks on lastel koolivaheaeg ja nemad võtsid Silja valvamise päevasel ajal vabatahtlikult enda peale. Ägedad kutid, sest mina küll poleks omal ajal viitsinud suvehakul, pärast koolipiinade lõppu, nelja seina vahel passida.

Silja paranemine edeneb hämmastava kiirusega. Kui näiteks Narvas raudteeliiprite vahel käpa kaotanud Klara ei taha siiani liikuma hakata ja enamuse päevast lesib, siis Silja oli jalul juba järgmisel hommikul. Kaiu on temaga püstihädas, sest ilmselt kiisu tervis on jupp maad parem, valuvaigistid võtavad piina ka maha ja sestap ta kujutabki ette, et on kõige tervem tiigrikutsu siin ilma peal.

„Ta sööb meeletult. Seda lemmikpasteeti pole vaja juurde tuua, sest ta sööb juba kõike mida ette annan. Täna hommikul oleks mindki lausa nahka pistnud! Nii näljane oli“, räägib Kaiu õhinal oma hoolealuse edusammudest.

„Kas toit ja vedelik ikka läbi käivad?”

„Jaa, sellega on kõik korras ja tuju on tal ka hea. Ta on nii võrratu kass!“

„Puuris ikka püsib?“

„Ei taha püsida ja täna öösel pääses jooksu, aga nüüd tegime ta pesa veidi kindlamaks.“

Korraga Kaiu hääl läheb vaiksemaks ja ta justkui pelgaks midagi küsida. Lõpuks siiski hakkab ääriveeri rääkima:

„Vaata see Silja nagu kardaks natuke inimesest. Kui hakkan pai tegema, siis ta alul tõmbub nagu pingesse, aga hiljem hakkab nurruma küll. Ega ma midagi ……“

„Mis sa sellepärast muretsed, ta on ju tänavakass! Vaatamata sellele on ta minu arust vägagi inimest usaldav.“

Korraga Kaiu plahvatab:

„Kas sa ta silmadesse oled vaadanud? Sealt justkui kiirgaks tänutunnet. Ma ei oska seda seletada, aga ……“

„Vat seda ma räägin ju isegi, et see kiisu saab aru, et nii paljud inimesed rabelevad tema pärast ja ta on siiralt tänulik. Uskumatu lugu, aga see pilk on kohati lihtsalt müstiline!“

Ja nüüd tuleb selle kirjutise ebameeldivam osa, sest jälle on vaja kübar nende inimeste seas, kes ka kassielu väärtustavad, ringi käima lasta. Narva Klara operatsioon sai tasutud veel Laagri Otto pärandusest. Ida-Virumaa kasside raviarvete tasumiseks laekus liidu kontole sendipealt 223 eurot. Meile esitatud arve oli paraku tiba suurem, ehk 916.44 ja sinna lisandub veel veidike otsa ka. Nii et kel võimalik enne puhkusele minekut veel üks väikene heategu teha, siis oleme siiralt tänulikud! Pangakontod on ikka endised ja selgitusse paluma märkida „Sillamäe Silja ravikulud”.

  • Eestimaa Loomakaitse Liit
  • EE441010220252652225 (SEB)
  • EE742200221052074915 (Swedbank)

DSC_0010Kokkuleppe kohaselt peaksin pärast ravi lõppu Silja taas Sillamäele Victoria Tisleri juurde viima. See hea naine on võtnud enda missiooniks Sillamäe kassikolooniate likvideerimise ja rabeleb nende kiisu-miisudega oma kulu ja kirjadega hullumoodi. Sestap arvan, et kuna mul on üksjagu rohkem jälgijaid, siis hakkame sellele vahvale kassile juba täna üheskoos armastavat peret otsima. Nii, et jagage seda postitust head sõbrad nagu jaksate ja oleks ju ääretult äge kui paljukannatud loom saaks lõpuks päriskoju ning teda poleks vaja mööda Eestimaad rohkem ringi jõlgutada. Tegelikult poleks tal ka Sillamäel täna mõnusat kohta, kus üleüldse taastuda. Homme käin veel Siljaga kliinikus ülevaatusel ja 11 juunil võtame ka niidid välja. Siis on aga maailma tänulikum ja lausa hüpnotiseeriva pilguga kiisuke valmis uude ellu astuma.

Kodupakkumissoovist andke teada heiki@loomakaitse.eu või kõllake 50 19 636