Valgetuhkru pidamine

 Valgetuhkur (kodutuhkur, frett, rahvapäraselt ka tõhk)

Ladina keeles: Mustela putorius.

Sugukond: kärplased

Olemus: kiskja e. loomtoiduline. Toitub eelkõige loomsetest valkudest.

Eluiga: 7-10 aastat (mõningatel andmetel ka 6-8). On isendeid, kes elanud ka 13-15 aastaseks.

Kehakaal: Emastel 0,7-1 kg, isastel 1,4-2,5 kg. On ka suurema ja väiksema kehamassiga isendeid.

Indlemine: tuhkur saavutab suguküpsuse poole aasta vanusena. Emastel on innaaeg 1-2 korda aastas, peamiselt kevadel, kuid mõnikord ka sügisel. Kevadine periood on märtsist maini. Isastel on paaritumisperiood jaanuarist juuni-juulini.

Tiinus: kestab 40-46 päeva, keskmiselt 42 päeva. Pesakonnas on kuni 10 kutsikat.

Kasulik teada: üle keha paiknevad tuhkrul haisunäärmed, mis eritavad tuhkrule iseloomulikku lõhna. Saba all on näärmepaunad, mis ohu või ehmatuse korral pritsivad vaenlase suunas/peale vänget teravahaisulist vedelikku.

Vaktsineerimine: koerte katku (esimesel aastal 2x) ja marutaudi vastu (1x aastas). Katk 6-8. elunädalal ja 12. elunädalal. Marutaud 12.-16.elunädalal. Edaspidi mõlemat vaktsiini ükskord aastas.

Omadused: lühinägelik, suurepärase haistmisega, tugevate saagiinstinktidega.

Iseloom: aktiivne, järjekindel, mõtlev, aeglase arusaamisega, mänguhimuline, sõbralik, seltsiv.

Teiste loomadega: sobib kokku koerte ja kassidega. Murrab närilisi ja linde (kõiki, kellest jõud üle käib)

Majutus

 Tuhkrule on vaja muretseda magamiseks mingi ase/kast/puur, võrkkiik, pehmed pesad, mõned liivakastid, joogipudel/kauss, söögikauss; mängimiseks mõned torud, tunnelid, pallid (mitte kummist); jalutamiseks kassipoegadele mõeldud traksid, reisimiseks sellise suurusega transpordipuur, kuhu mahub sisse väike kolmnurkne liivakast.

Söögikauss peaks olema puuri külge kinnitatav, põrandal paiknevad kausid aetakse lihtsalt ümber. Joomiseks sobib ka enim pudel, kuna paljud tuhkrud armastavad joogikausis kaevata ja sukelduda, tekitades niimoodi asjatut koristamist ja segadust. Liivakastid peaksid olema tavalised
kasside omad, ristkülikukujulised. Kuigi need võtavad enda alla suure osa puuri põhjast, siis need on mugavad tuhkrule kasutamiseks ja omanikule koristamiseks.

 Puuri valikul tuleks lähtuda asjaoludest, et see oleks piisavalt suur vähemalt ühele tuhkrule. Võred peaksid olema tugevad ja tiheda vahega. Väiksemat sorti emased ja kutsikad võivad laiemate võrede korral hakata puurist välja murdma. Hiljem ei hoia neid enam ükski puur kinni. Lisaks peavad võred olema tugevad, et kraapimise ja närimisega neid kõveraks ei painutata ja keevitusest lahti ei kangutata. Puuri luugid ehk uksed peaksid olema nii suured, et liivakast sealt korralikult välja mahuks. Kui puuri ei saa luugi kaudu puhastada, siis on seda väga tülikas igapäevaselt teha. Puuri sisustatakse erinevate magamispesade, pehmete riiete, võrkkiikede, torude, tunnelite ja platvormidega. Mida tihedama sisustusega puur on, seda huvitavam. Tuhkrule ei panda puuripõhja aluspanu. Kindlasti ei tohi sinna panna heina või saepuru.

NB! Kindlasti ei sobi tuhkrule pisikesed hamstrite ja rottide puurid. Väikseim puur, kus tuhkrut pidada, on Ferplast Furet Plus või Ferplast Furat KD.

Tuhkrut võib pidada täiesti vabalt, ilma puurita, kuid võib pidada ka puuris, juhul kui ta saab piisavalt puurist väljas ringi joosta ja hullata. Hea on pidada niimoodi, et päeval jookseb loomake vabalt ringi, kuid öösel magab oma puuris, sest siis ei saa ta voodisse segama tulla ja harjub paremini pere elurütmiga. Tuleb meeles pidada seda, et tegelikult ei ole tuhkur ainult puuris pidamiseks mõeldud ja ta ei lepi puuriga: st et kui ta
tahab välja jooksma saada, siis peaks teda ka laskma. Noort ja aktiivset tuhkrut peaks puurist välja laskma 2-4 h päevas. See on miinimum.

 Tuhkrut tuleks puurist välja võtta siis kui ta on just ärganud ja enne seda, kui ta jõuab ise rahutuks minna ja oma välja tulemise soovi väljendada. Kui ta juba laamendab ja kolistab puuris ning nõuab oma välja laskmist, siis tuleks ta jätta mõneks ajaks omapead rahunema ja puuri
uks alles siis avada, kui ta on rahunenud või magama tagasi läinud. Puurist välja võttes tasuks tuhkur kohe liivakasti panna. Liivakastist teda enne välja ei lase, kui häda aetud.

Tuhkru koju toomisel tuleks kodu seada niimoodi, et ta ei saaks ronida kuskile kappide või laudade peale, sest on oht, et ta kukub sealt alla. Samuti tuleks tema käpa ja hüppe ulatusest eemaldada kõik lillepotid ja muud esemed, mis võivad tuhkru aktiivsuse tõttu kannatada saada.

NB! Kui tuhkur on toas lahtiselt, siis ei tohi nendes ruumides olla avatud aknaid. Tuhkrute aknast alla kukkumine või akna kaudu põgenemine on väga sagedane.

Toitmine

Tuhkrule sobivad eriti hästi spetsiaalsed kuivtoidud ja kassipoegadele mõeldud kvaliteetne kuivtoit (Hill´s, Royal Canin, Nutram, Tecnical, Acana, Orijen, Iams jne kuivtoiduna ei tohi mingil juhul kasutada supermarketite kassitoite,  sest need ei sisalda piisaval määral liha). Kassitoitudest on sobilikud just kassipoegadele mõeldud toidud – need on suurema energiasisaldusega. Tuhkrutel on võrreldes teiste loomadega väga kiire ainevahetus ja lühikese seedimisaja jooksul peavad nad omandama võimalikult palju energiat ja toitaineid. Neile võib anda lisaks kuivtoidule ka toortoitu, nt vutimuna, toorest kana- ja veiseliha, küülikuliha, erinevat linnuliha. Liha antakse tuhkrule toorelt ja koos luudega. Kanamuna puhul võib anda ainult munakollast, sest munavalge sisaldab biotiini, mille kogunemine tuhkru organismi on kahjulik. Aed-ja juurvilju ei ole soovitav tuhkrule anda, kuna tuhkur on 100% loomtoiduline ja tuhkru organism ei suuda aedvilju seedida. Enamasti tulevad
need samal kujul välja tagasi ja võivad põhjustada kõhulahtisust.

 

Loomapoest või kliinikust toidu ostmisel tuleks jälgida järgnevaid sisaldusi:

Proteiin ehk valk alates 30%, rasv alates 20% ja toorkiud alla 3%. Kindlasti tuleks lugeda ka pakil olevat koostise nimekirja. Mida rohkem on seal liha ja lihasaaduseid ning vähem teravilja, seda parem.

Kassipoegade sööki soovitatakse anda vähemalt kuni nelja-aastaseks saamiseni, sest vastasel juhul jääb tal toitainetest ja energiast puudu (tuhkur on väga liikuv loom).

Ei soovitata anda kala (võib anda vääriskala, nt forelli ja lõhet) ning keelatud on piimatooted. Piimatoodetest võib tuhkrule pakkuda ainult neid, mis ei sisalda laktoosi, sest tuhkru organism ei omasta seda ainet ning tagajärjed võivad olla kurvad (kõhulahtisus ning vedeliku kaotus, mis võib lõppeda ka surmaga).

Liivakastis käima õpetamine

Et vältida õnnetusi ja vähendada koristusvajadust, peaks igas toas tuhkru jaoks olema liivakast. Üldjuhul teeb isegi väike kutsikas väikesel territooriumil oma hädad liivakasti (puuris näiteks), kuid suure toa puhul võib alguses juhtuda, et ta ei suuda vajaliku kiirusega orienteeruda ja häda läheb ikkagi sinna, kuhu juhtub. Et tulevikus oleks vähem pahandusi, siis tuleks väikest tuhkrupoega pidevalt jälgida ja vajadusel teda
liivakasti panna. Reeglina teeb ta alati häda pärast magamist, pärast söömist ja ka siis, kui on juba piisavalt kaua mänginud. Tuhkrul on väga kiire seedimine ja isegi täiskasvanud loom teeb häda iga 3-4 tunni tagant. Võimalusel teeb ta oma häda alati nurka või seina äärde.

 Kui on juhtunud õnnetus ja tuhkur on oma häda teinud valesse kohta või kastist mööda, tuleb see koht hoolikalt puhastada puhastusvahendiga, et tuhkur seal enam pissilõhna ei tunneks. Vastasel juhul üritab ta järgmisel korral samasse kohta pissida. Kui tal kujuneb välja mingi lemmikkoht peale liivakasti, kuhu oma hädasid teha, siis võib sinna ka liivakasti panna või pudistada selle koha peale põrandale kuivtoitu, siis ta
sinna enam oma hädasid ei tee.

 Mida teha, kui tuhkur hammustab?

Tuhkrupoeg, nagu ka koerakutsikas ja kassipoeg tahab mängida, kuid enamasti mängib hammastega, st et hammustab ja päris kõvasti. Selline on tuhkrute omavaheline mäng ja niimoodi üritab ta mängida ka inimestega. Kui ta hammustab niimoodi, et teeb lausa haiget, siis tuleb mänguhimuline jõnglane korrale kutsuda. Tuleb meeles pidada, et tuhkur õpib väga aeglaselt ja temaga tuleb olla järjekindel, vastasel juhul ei tule temast meeldiv kaaslane.

Hammustamise vältimiseks ja sellise kombe ära lõpetamiseks on päris mitu varianti:

  • hellahingelisele tuhkrule piisab sellestki, kui teha kõva häält ja kiljuda näiteks AI või EI või tema peale kõvasti sisiseda/kähiseda, sest niimoodi käituvad tuhkrud omavahel, kui neile midagi ei meeldi;
  • iga kord, kui tuhkur hammustab, mängimine lõpetada ja temast mitte välja teha (see variant ei tööta eriti, sest tuhkru leiab ka ise endale põnevat tegevust);
  • vastu nina nipsu löömine; nips peab olema nii tugev, et pärast nipsu uut hammustust ei järgne.
  • enda sõrme tuhkrule kurku lükkamine (tundub jõhker, kuid kui tuhkur sind valusasti hammustab, siis on see päris hea variant, sest pärast seda tavaliselt on mingiks ajaks vaikus);
  • kui tuhkru satub väga hoogu ja pidevalt hammustab, pane ta karistuseks puuri kinni;
  • samuti võid oma käsi määrida mõne pahamaitselise asjaga (sinep, sool, pipar, sidrun). Siis on pärast igat hammustust tuhkrul paha maitse suus.
  •  ninast kinni võtmine, et ta ei saa hingata (katad sõrmedega tema ninasõõrmed). Seda võib ka siis kasutada, kui tuhkur ei taha oma hambaid sinu küljest lahti lasta.
  • turjast kinni võtmine ja sakutamine või mööda põrandat lohistamine ja samal ajal sisisemine. Selliselt käituvad tuhkrud omavahel ja sellisest käitumisest inimese poolt võib ka abi olla.

Tuhkur üritab hammustades mängida umbes 2-4-elukuuni ja pärast seda ta enam hammastega ei mängi ning olukord peaks kontrolli alla saama. Erinevate hammustamisvõtete kasutamise puhul tuleb jälgida, et neid kasutataks järjepidevalt, sest paari päevaga ei muutu midagi, väike tuhkrupoeg on vallatusi täis ja unustab pidevalt et inimesega niimoodi ei mängita.

Kraapimine, kaevamine

See on tuhkru üks lemmikumaid tegevusi ja selle vältimine on peaaegu võimatu.

  • Selle vähendamiseks tuleks tuhkru käpaulatusest eemaldada sellised esemed, mida ta oma tegevusega võib kahjustada.
  • Mingil määral aitab ka see, kui tema küüned on regulaarselt lühikeseks lõigatud.
  • Vanema tuhkru puhul aitab ka keelamisest, kuid noor ja rumal tuhkrukutsiks ei saa sellest aru.

 Steriliseerimine/kastreerimine

Kõik tuhkrud, kes on võetud pere lemmikuteks, tuleb steriliseerida/kastreerida, sest vastasel juhul kannatab nende elukvaliteet ja kannatavad ka omanikud. Operatsioon tuleks teha mitte enne kui 6-kuuselt ja hiljemalt enne esimese innaperioodi algust.

Emased:

Emasel tuhkrul tuleb enamasti esimene jooksuaeg ehk innaperiood umbes 8-kuuselt. Tunnusteks on rahutum ja hullumeelsem käitumine,
liivakasti eiramine, tupp hakkab paistetama ja suurenema. Lisaks hakkab ta märgistama ja eritab endale kontrollimatult pissitaolist haisvat vedelikku. Võib laamendada puuris rohkem kui tavaliselt, üritab nt põgeneda igal võimalikul juhul, kas läbi akna, ronib üle takistustest, mis teda muidu on nt ühes toas või alal kinni hoidnud ja piiranud jne.

Kui esimene jooksuaeg ilmub juba enne 6-kuuseks saamist ja enne plaanitud steriliseerimise operatsiooni, siis tasub edasise tegevuskava
välja mõtlemiseks ühendust võtta mõne tuhkrukasvatajaga või tuhkrutega tegeleva loomaarstiga, kes oskab leida kindlasti konkreetsele situatsioonile parima lahenduse.

Emase puhul:

  • pikendab steriliseerimine eluiga. Kui emasel on innaaeg juba alanud, siis selle lõpetab ainult paaritumine isatuhkruga. Tuhkur ei ole nagu koer, kellel jooksuaeg kestab teatud aja. Kui emane ei saa paaritatud, siis ta sureb aneemiasse või erinevatesse põletikesse, sest lõputu indlemine kurnab organismi ja tekitab erinevaid haiguslikke seisundeid.

Isane:

Isasel tuhkrul võivad esimesed jooksuajatunnused tulla juba nii oktoobris või novembris, kui tegemist on kevadise kutsikaga. Isasel tuhkrul hakkab tugevnema kehalõhn, suurenevad munandid, võib esineda muutuseid käitumises. Nt hakkab mõningaid mänguasju ahistama. Lõpuks hakkab ka märgistama ja võib hakata hammustama ja ründama ka oma pereliikmeid. Isase tuhkru jooksuaeg kestab minimaalselt umbes 6 kuud. Mõnel isasel on jooksuaeg aastaringselt.  Selle aja jooksul haiseb ta ise väga tugevasti ning samuti märgistab ta oma haisuga ära terve oma elamise, kus tal vabalt liikuda lubatakse. Isase tuhkru omanik on lõhna järgi ära tuntav. Seda muidugi juhul, kui indlev isane jagab samasid eluruume ja tal on vaba voli igal pool liikuda ja oma märke maha jätta. Jooksuajaga isane ei ole perelemmik ja ilma aretuslike eesmärkideta isast tuhkrut naturaalselt ei peeta.

Isase tuhkru puhul:

  • vähendab kastreerimine tunduvalt temale iseloomulikku vänget haisu, mida eritavad üle terve keha paiknevad haisunäärmed;
  • ennetab kastreerimine oma territooriumi märgistamist. Isastel on kalduvus haisvat eritist igale poole sirtsutada, et märgistada oma territooriumi;
  • vähendab kastreerimine ka agressiivsust.

Steriliseeritud/kastreeritud tuhkur on mõnus ja rahulik seltsiline, kes armastab ikkagi palju mängida, kuid ei ärritu kergesti ja on inimesele sellisel kujul palju paremaks sõbraks. Lisaks on siin puhul tegemist ka  tervise seisukohast otstarbeka operatsiooniga. Kes on korra steriliseeritud/kastreeritud tuhkrut näinud, see teab, kui suur on selle tuhkru erinevus suguloomast ja oskab seda hinnata.

Hooldamine

Tuhkrul tuleks regulaarselt lõigata küüsi. Küünte lõikamisel lõigatakse ära valge läbipaistev osa ja ei vigastata roosat osa. Lõikamist saab teha edukalt ka üksinda, abiks võiks võtta Nutri plus geeli (müüakse loomakliinikutes). Kükita või istu, pane geelituub oma põlvede vahele ja võta tuhkur sülle ning lase tal lakkuda. Väga mugavalt saab kõik küüned lõigatud.

Tuhkrut pestakse aeg ajalt, kuid mitte tihemini kui kord kuus. Pesemiseks sobivad kassidele ja koertele mõeldud shampoonid, mida leiab loomapoest. Mõnikord on saadaval ka spetsiaalsed tuhkrushampoonid.

Aeg ajalt võiks puhastada ka kõrvu. Selleks kasutame vatitikku ja koertele või kassidele mõeldud kõrvapuhastuslahust või siis ka füsioloogilist lahust.

Profülaktika mõttes tehakse aastas paar korda ka parasiiditõrjet. Selleks sobivad ampullides olevad lahused Stronghold ja Advocate, mida väljastavad loomakliinikud retsepti alusel ja selleks on vaja minna visiidile. Ussirohuna ei kasutada tuhkrutel tablette ja pastasid. Igasugused teiste nimedega ampullid, mis on tõhusad koertele ja kassidele, on tuhkrutele vastunäidustatud ja kahjulikud.

Tuhkru tervis

Vähemalt kord aastas tuleks käia tuhkruga veterinaarkliinikus vaktsineerimas. Vaktsineeritakse koertekatku ja marutaudi vastu. Samal ajal tasuks kontrollida ka tuhkru üldist tervislikku seisundit ja lasta kontrollida kõrvu, et välistada kõrvalestade elutsemine kuulmekäikudes.

Tuhkrute sagedasemaks arsti juurde viimise põhjuseks on sooleummistus. Et seda vältida, tuleks tuhkru hamba ja käpa ulatusest eemaldada nt vahtkummist, penoplastist jne esemed, mille küljest katkinärimisel tükke tuleb.  Juhul kui kahju on juba tehtud, siis ise saab olukorra parandamiseks kaasa aidata jootes tuhkrule vaseliinõli. Seda lakub tuhkur ka ise hea meelega. Kui sooleummistus on tekkinud ja selle tagajärjel tuhkur oksendab või kakab tükke välja, siis on kõige hullem möödas. Mõningatel juhtudel ei tule organism ummistusega ise toime ja läheb vaja kirurgilist sekkumist. Sooleummistuse kahtluse korral tuleks minna kiiremas korras arsti juurde! Selline seisund on tappev tundidega.

Tuhkrute levinumad haigused on erinevad viirushaigused (kui peres on kellelgi gripp või nohu, siis tuleks tuhkrust eemale hoida, tuhkur nakatub), samuti esineb insulinoomi ehk kõhunäärme kasvajat, adrenaalhaigust, südame puudulikkust, neeru puudulikkust, võivad tekkida erinevad kasvajad. Hea arsti olemasolu ja kahtluse korral kliinikusse minek on alati tervitatav, sest parem karta kui kahetseda! Tuhkrust on rõõmu pikkadeks aastateks ja head sõpra tasub hoida!

 

Tallinna piires tegelevad tuhkrutega 2 loomaarsti: dr Triin Abel Västriku Loomakliinikust ja dr Olga Vidjakina Mustamäe Vetdiagnostika keskusest. Nemad on Eestis tuhkrute koha pealt kvalifitseerituimad arstid ja tõsisemate hädade korral soovitab Eesti Tuhkrute Liit pöörduda just nende loomaarstide poole.

Infot erinevate piirkondade kliinikute  ja loomaarstide kohta leiab ka pisi.ee foorumist.

 

Eesti Tuhkrute Liit: www.ferret.ee

Foorum www.pisi.ee

Samuti on palju infot erinevates otsingusüsteemides märksõnade all FERRET ja TUHKUR

Lae alla kui PDF