Mustsaba-rohtlahaukuri pidamine

Mustsaba-rohtlahaukur

Ladina keeles: Cynomys ludovicianus

Inglise keeles: black-tailed prairie dog

 

Tutvustus

Mustsaba-rohtlahaukur on oravlaste sugukonda kuuluv päevase eluviisiga näriline, keda on varem kutsutud ka preeriakoeraks (inglisekeelse nime järgi, mis tuleneb nende haugatust meenutavast hoiatushüüdest). Mustsaba-rohtlahaukur on viiest haukuri liigist enim levinud lemmikuna. Tema keha on helepruuni värvusega, kõhult heledam ja saba musta otsaga. Täiskasvanud loom kaalub 0,6-1,4kg, isased enamasti rohkem. Pärit on need 26-36cm pikkused (+7-10cm saba) loomad Põhja-Ameerika avamaastikelt. Nad elavad kolooniates (üks isane, tema 1-4 emast ja järeltulijad) ja kaevavad oma urud tihtipeale veekogu lähedale. Urud on neil vajalikud nii poegimiseks, poegade kasvatamiseks kui ka vaenlaste ja ebasobivate tingimuste eest varjumiseks. Eluiga on neil 5-8aastat, kuid kui üksikule loomale pöörata liiga vähe tähelepanu, siis võib ta depressioonist ka haigeks jääda ja surra.

 

Käitumine

Rohtlahaukurid on sotsiaalsed loomad, mis tähendab, et nad tahavad palju tähelepanu. Kui lemmikuks on vaid üks rohtlahaukur, siis tahab ta suhelda inimestega. Kui sul aga ei ole mõnda tundi päevas oma lemmiku jaoks, siis võta neid vähemalt kaks või ära üldse võta. Igavlev haukur on kõike muud kui tore lemmik- ta kaevab katki vaibad, närib ära toolijalad, võib jääda haigeks või kujunevad välja tal käitumishäired. Sotsialiseerimata loom võib ka kõvasti hammustada. Isased võivad olla agressiivsed ka jooksuajal, kui ei ole kastreeritud (ka emased võivad jooksuajal muutuda, kuid neil kestab see vaid mõne päeva) ja ka külla tulnud võõrastega tasub olla ettevaatlik, sest rohtlahaukurid kaitsevad omasi. Kui rohtlahaukur saab aga piisavalt tähelepanu, siis võib ta ära õppida nime peale tulemise ja naudib täiel rinnal sügamist ja võib isegi vastu jutustada. Nendega saab rihmastatult käia õues jalutamas, kuid see pole vajalik ja linnas võib reostuse tõttu olla loomale ka ohtlik.

Mustsaba-rohtlahaukurid ei jää talveunne, kuid looduses on nad võimelised lühikest aega tukastama, kui tingimused on väga karmid. Kodustes tingimustes ei tasu seda katsetada, sest see võib lõppeda looma surmaga.

 

Pidamine ja elutingimused

Mustsaba-rohtlahaukurile on vaja suurt ja kindlat puuri, mis võiks asuda kõige käidavamas toas, kuid mitte otsese päikese või tuuletõmbe käes. Sobivad puurid, mis on mõeldud küülikutele, kuid peab üle vaatama, et kuskilt hammaste ega küüntega ei saa puuri lõhkuma hakata. Puuris
ei tohi olla kõrgeid ega võredest korruseid, sest haukuril puudub sügavusnägemine ja ta võib kõrgelt kukkudes end vigastada. Puuris võiks peale heinaküna, joogipudeli, toidukausi ja pesamajakese olla ka närimiseks lehtpuuoksi (hambad kasvavad kogu elu ja neid peab kulutama), suurem kivi, millel küüsi  kulutada (näiteks tellis), kiik, tunnelid, papagoidele ja närilistele mõeldud mänguasjad ja kindlasti wc nurk. Üldiselt õpivad haukurid üsna kiiresti liivakasti kasutamise selgeks, kuid alguses vajavad ka õpetamist- tõsta väljaspoole toaletti juhtunud väljaheited regulaarselt kasti, et selle otstarve selgeks saaks. Aluspanuks sobivad saepuru graanulid või lehtpuu höövlilaast, mida võid täiendada rohke heinaga- sellesse on hea kaevuda, kuid vajab tihedamat vahetamist.

Loom on õnnelik, kui ta lastakse tuppa jooksma, kuid teda ei tasu siis järelvalveta jätta. Isegi kui kodu on tehtud „lapsekindlaks“ (elektrijuhtmed kõrgel või kaetud; kemikaalid käeulatusest ära jne) võib teie elamine pärast hoopis teistsugune välja näha- igavus sunnib looma omale ise tegevust otsima. Kui te aga kodus olete, siis preeriakoer midagi sellist ei tee. Neile meeldib ka asju varastada, eriti sokke, mis nad siis oma peidukohta veavad.

Kui vähegi võimalik, siis võiks oma loomale võimaldada kaevamist- mõne suurema nõu sisse panna rohkem aluspanu või kortsutatud pabereid ja lasta tal seal ennast mõnusalt tunda- kaevamine on neile ju väga loomulik. Kaevamiseks on neil ka väga pikad küüned, mida peab trimmima. Kindlasti ei tohi tervet küünt korraga maha lõigata, vaid ainult väikese otsa. Lase ennem loomaarstil seda ette näidata ja muretse vetapteegist sobivad tangid.

 

Toitumine

Kodustes tingimustes peaks haukuri toiduks olema põhiliselt hein (mitte lutsern-hein) ja värske vesi. Supilusikatäis küülikute või merisigade graanuleid sobib igapäevaselt heinale lisaks. Üks-kaks korda nädalas võib anda ka natuke värsket. Selleks sobib bataat, porgand, kurk ja muud aedviljad. Vältima peab gaase tekitavaid toitusi (kapsas, brokoli, lillkapsas). Maisi ei tohi neile anda, kuna see võib neil hiljem terviseprobleeme põhjustada. Võib pakkuda ka värsket muru/heina, mis on puhas väetistest ja heitgaasidest. Kuna nende toit peab olema madala rasva ja valgu sisaldusega, ei tohi  anda pähkleid ega muid seemneid. Ära anna neile ka shokolaadi ega teistele loomadele mõeldud küpsiseid, mille rasvasisaldus võib olla kõrge või sisaldada maisi. Vahest võib neile pakkuda ka kilke, sest looduses söövad nad ka ette jäävaid putukaid.

 

Paljunemine

Suguküpseks võib rohtlahaukur saada aastaselt, kuid siis on tõenäosus, et ta pojad üles kasvatab, väga väike. Enamasti paarituvad nad esmakordselt 2aastaselt. Jooksuaeg on neil kord aastas ja vältab ühe päeva. Tiinus kestab 33-38 päeva, misjärel sünnib 3-5 (harva kuni 8 ) paljast ja pimedat poega, kes pesast lahkuvad alles 1,5kuuselt. Kui toitu napib, võib emane osad pojad tappa.

 

Kasulikud lingid internetis:

http://www.pisi.ee/  -Pisiloomade netipesa, foorum

http://en.wikipedia.org/wiki/Black-tailed_prairie_dog

http://exoticpets.about.com/od/prairiedogs/a/Pet-Prairie-Dog.htm

http://www.ehow.com/how_6192553_care-prairie-dogs.html

Lae alla kui PDF