Tšintšilja ehk villakhiire pidamine
Tšintšilja ehk villakhiire pidamine
Ladina keeles: Chinchilla Lanigera
Inglise keeles: Chinchilla
Tutvustus
Tšintšiljad ehk villakhiired on pärit Lõuna-Ameerikast Andide mäestikualadelt. Seal elasid nad kaljulõhedes, asustades suuri alasid 900 – 4500 meetri kõrgusel merepinnast.
Välimuselt sarnanevad tšintšiljad pigem orava või jänesega kui hiire või rotiga. Nad erinevad teistest närilistest selle poolest, et neil on umbes 10 -20 cm pikkune suur karvane saba nagu oraval. Villakhiire keha keskmine pikkus on 30 cm ja loom kaalub 470 – 900 grammi. Emasloomad on tavaliselt suuremad kui isased. Tšintšiljal on mustad silmad, õhukesed läbipaistvad kõrvad ning äärmiselt kohev ja pehme enam kui 2 cm pikkune enamasti sinakashall karvkate. Tšintšiljad on kõige tihedama karvkattega imetajad – ühest karvanääpsust kasvab välja kuni 60 alus- ja
pealiskarva. Seepärast on neid juba 16. sajandist kasutatud karusloomadena. Pidev küttimine viis loomakesed aga 19 sajandi lõpuks peaaegu väljasuremiseni. Tänapäeval kasvatatakse neid paljudes karusloomakasvatustes. Tihe karv on loomadele vajalik, et kaitsta end külma, kuuma ja parasiitide eest.
Nad on öise eluviisiga, seetõttu on neil 12 cm pikad jäigad vurrud, mida kasutavad öösel kompimiseks.
Eestisse jõudsid esimesed 50 tšintšiljat 1990. aastal Ameerikast ühe toetusprogrammi raames, et edendada Eesti põllumajandust.
Lemmikuna peetavate tšintšiljade eluiga on 10-15 aastat, üksikud on elanud ka 20-aastaseks.
Käitumine
Tšintšiljad on väga mänguhimulised ja uudishimulikud loomad, kellele meeldib joosta ja hüpata. Leebe ja sõbraliku iseloomuga villakhiired hammustavad vaid siis, kui neid ehmatatakse.
Arukate loomadena on tšintšiljad võimelised ära tundma hääli ja harjutamisel ka lihtsamaid käsklusi. Ära oota, et temast saab sulle kohe süleloom. Seda on võimalik pika aja ja vaevaga saavutada, kuid pigem eelistavad nad ärkvel olles vabalt ringi liikuda ja ümbrust uudistada.
Päeval tšintšiljad magavad, mistõttu vajavad nad rahulikku ümbritsevat keskkonda. Liiga aktiivne keskkond ja palju lärmi võivad põhjustada stressi. Seega sobivad tšintšiljad inimesele või perekonnale, kes päeval töötavad ning soovivad endale õhtul koju tulles mängusõpra.
Kindlasti tuleb tšintšiljat vähemalt paar-kolm korda nädalas puurist välja jooksma lasta. Arvesta sellega, et nad on väga väledad, hüppavad üsna kõrgele ja närivad kõike (põrandaliiste, tapeeti, kappe, vaipa, diivanit), seega jälgi hoolega, et kõik elektrijuhtmed oleksid kaetud või eemaldatud. Samuti tuleb jälgida, et jooksualal poleks selliseid kohti, kuhu loom saaks peitu pugeda, nii et sa teda kätte enam ei saa. Vabalt jooksmise ajal tasub tšintšiljal kogu aeg silma peal hoida.
Toitumine
Tšintšiljad on taimetoidulised ja ei vaja loomseid valke. Nende põhitoit on hein ja spetsiaalselt tšintšiljadele mõeldud graanulid. Hein peab pidevalt ees olema, graanuleid tuleks anda päevas 2-3 supilusikatäit. Vahel võib pakkuda ka värsket (salatileht, tükike õuna, kurki või porgandit), aga liialdada sellega ei tohi – liiga palju värsket tekitab kõhulahtisust.
Maiustusena võib tšintšiljadele anda paar korda nädalas rosinat, pähklit, kuivikut. Poes müüdavate tšintšiljade maiustega ei tohi samuti liialdada. Loomakesed ei suuda hästi seedida rasvaseid ja proteiinirikkaid toite ega liigselt värsket. Seepärast peab nende menüü koosnema vaid neile mõeldud toidust ja ei tasu eksperimenteerida enda arust maitsvate asjadega.
Joogipudel puhta värske veega peab kogu aeg puuris olema.
Tšintšiljade hambad kasvavad pidevalt. Seetõttu on väga oluline, et puuris oleks närimiskivi või/ja lehtpuuoks (eelistada tuleks õunapuuoksi), mida närides nad saavad oma hambaid kulutada. Mitte mingil juhul ei tohi närimiseks anda okaspuuoksi, sest neis sisalduv vaik on loomadele mürgine.
Tšintšilja pidamine ja elutingimused
Tšintšilja puuri mõõdud peaksid olema vähemalt 50×50 cm ning kõrgus mitte alla 70 cm. Puuri kõrgus on väga oluline, samuti see, et puuris oleks riiuleid, mis võimaldavad hüpata. Mida suurem puur, seda paremini loom end tunneb.
Lisaks toidunõule, heinakünale ja joogipudelile peaks puuris olema ka suurematele närilistele mõeldud toru või majake, kuhu loom saab soovi korral varjuda, samuti puidust mänguasju või pappkarpe, et ta saaks oma närimivajadust rahuldada.
Tšintšiljad on äärmiselt puhtad loomad ja armastavad end pesta. Pesemiseks kasutavad nad spetsiaalset peenikest liiva, milles end veeretades vabanevad rasvast ja õlist ning hoiavad kasuka korras. Liivavann tuleks puuri panna 2-3 korda nädalas; liiva pidevalt puuris hoida pole mõtet, sest siis see määrdub ja kasuka puhastamiseks enam ei kõlba.
Puuri põhja sobib aluspanuks loomapoodides müüdav lehtpuusaepuru.
Puuri tuleks puhastada vähemalt kahe nädala tagant, riiuleid on vaja lapiga sagedamini üle käia.
Paljunemine
Tšintšiljad saavad suguküpseks 7-9-kuuselt, tiinus kestab 111 päeva, pesakonnas on tavaliselt 1-3 poega. Vastsündinud tšintšilja on sündimise hetkeks täielikult väljaarenenud. Tal on suus kaks lõikehammast nii üla- kui alalõuas, silmad on lahti, keha karvadega kaetud ja ta on võimeline kohe peale kuivamist liikuma.
Linke:
http://www.pisi.ee Pisiloomade netipesa, foorum
http://infolific.com/pets/chinchillas Infot tšintšiljadest (inglise keeles)
