Ajakiri “Eesti Loomasõber”

Ajakiri “Eesti Loomasõber”

Loomakaitsjate häälekandja ajakiri Eesti Loomasõber (edaspidi ka ELS) oli järg aastatel 1931–1934 ebaregulaarselt ilmunud “Loomakaitsjale” ning järgis nimetatud ajakirja formaati ja teemaringi. “Eesti Loomasõber” ilmus Tallinnas Eesti Loomakaitse Liidu häälekandjana aastatel 1935– 1939, algul kuus numbrit aastas, 1937. aastast alates neli, 1938. aastal tuli trükist vaid kaks numbrit ja 1939. aastal kõigest üks – kokku 26 numbrit, millest mõned olid kaksik- või mitmiknumbrid.

1935. aasta alguses ühines ELS-iga Tartus kirjastatud “Loomakaitse Ajakiri”. Algul oli ajakiri koos kaantega 20 lk paksune, millest 4–5 lk oli maksulist reklaami, sisule jäi seega umbes 15 lehekülge. Kahel viimasel aastal vähenes ajakirja maht: 1938. aastal oli see 18 ja 1939. aastal 16 lk. Rahalistel põhjustel, aga ka lootuses leida laiemat kandepinda, liideti ELS 1939. aastal Loodushoiu- ja Turismi-Instituudi looduskaitseajakirjaga “Loodushoid ja Turism”, arvestades, et looduskaitse sisaldab ju ka loomakaitse põhimõtet. Et ELS-is avaldatud kirjutised on sageli anonüüümsed ja nende autoreid võib ainult aimata nt signeeringu nimetähtede järgi, on viitamisel enamasti kasutatud ainult ajakirja vastava numbri ja selle lehekülje või lehekülgede esitamist.

Loomade mured ajakirja Eesti Loomasõber pilgu läbi rubriigis “Loomakaitseliikumise uudismaa”

Rubriik “Loomakaitseliikumise uudismaa” on ajakirjas loomakaitse edendamise seisukohalt kahtlemata kõige vajalikum: šokiteraapia kinnistub hästi emotsionaalses mälus, seda räägitakse edasi ja peetakse meeles. Halva uudise skeem on üldjuhul sama: ELS esitab harilikult negatiivse näite, seejärel aga teatab, et inimesed on pöördunud kohaliku loomakaitse (või politsei) poole, kurjategija on võetud vastutusele, tihti on karistuski juba määratud. Teadetes kasutatakse peaaegu alati täisnimesid. Kurvastav on, et negatiivseid näiteid jätkub igasse numbrisse.

Erinevalt tänasest kannatasid julmuse all enamasti põllumajandusloomad. Kõige rohkem on teateid hobuste ja veiste väärkohtlemisest. Esimesel juhul looma peksti, ka nt kiviga pähe, hoiti külmaga õues, jäeti teele või kraavi maha, ei ravitud tema haigusi, sunniti vedama üle jõu käivat koormat, piitsapiugu põimiti naelu või okastraati. Tartus lõikasid kurjategijad ära sissesõiduhoovides seisvate hobuste sabasid, sageli koos naha ja sabaluutükiga. Viljandi parisnikud jootsid hobust denaturaadiga, kuni ta suri, jne. Veiste väärkohtlemisel oli põhirõhk samuti peksul, peamiselt teel tapamajja; juttu on ka julmustest loomade vedamisel. Loomade pidamine lautades oli kohati “ebainimlik” (külm, vesi põrandal, tuuletõmbus). Korduvalt on teateid põlenguist, mille tõttu hukkus suuremal arvul loomi. Loom võis elu kaotada ka auto, bussi või rongi all. Sugugi haruldane polnud looma vigastamine või tapmine kättemaksuks tema peremehele.

Mõned eredamad ja ühtlasi tüüpilisemad näited: “Tähtvere valla elanik Bernhard Kunda sõitis nelja hobusega Tartu. Ta jättis hobused külma ilmaga katmatult tänavale. Hobused värisesid külma käes ja lakkusid janu pärast maast lund. Lõpuks loomad äratasid kordniku tähelepanu, kes viis hobused sissesõiduhoovi. Öövahtide seletuse järgi seisid hobused tänaval 4–5 tundi järelevalveta. Bernhard Kunda ise viibis selle aja jooksul Oru restoraanis ja lõbutses. Loomapiinaja võeti kohtulikule vastutusele. Jaoskonnakohtunik noomis Bernhard Kundat, et loomade vastu ei või ikka olla nii südameta, ja karistas teda 4-ööpäevase arestiga või 20-kroonise rahatrahviga (ELS 3/1935: 33).

Kalavenelane Ivan Kalnin oli Raasiku jaoskonnakohtuniku juures vastust andmas hobusepiinamise pärast. Ta on kasutanud nimelt kalaveol katkise kaelaga ja vigast hobust. Mees end süüdi ei tunnista – ta käinud ju loomaarsti juures ja toonud ka arstimi:

• – Kas kael oli katki? küsib kohtunik.
• – Natuke oli paistes sedelga alt, õige natuke… Mustvees lasksin lõigata ja siis tuli haavast õige natuke kollast vett.
• – Nii siis sõitsite enne veel pikad maad läbi, kui läksite arsti juurde?
• – No-jaa, mul oli väike koorem peal. Oli vast viisteist puuda kalu.
• – Hobusele piina teie siis ei sünnitanud?
• – E-ei, on venelane kindel.

Politsei protokoll aga räägib, et hobuse kael olnud õige suurelt katki ja verine. Sama tõendab ka ülekuulatud tunnistaja. Kohus määras Kalninile 15 krooni trahvi või maksujõuetusel 3 ööpäevaks aresti (ELS 2/1936: 165).

Peipsi piirkond oli loomade kohtlemise seisukohalt üks õõvastav paik

Mustvees ja selle ümbruses tuleb tihti ette julmemaid loomapiinamisi, mida võib ainult ette kujutada. Nii on seal levinud kombeks, et vanadel, tapmisele määratud hobustel nülitakse nahk seljast elusalt, ilma looma enne surmamata. Põhjustatakse seda äärmist toorust seega, et elusa looma seljast tuleb nahk hoopis kergemini ära (ELS 3/1935: 54). Erinevalt tavapärasest ei süüdistatud selles loos kedagi konkreetselt ega räägitud vastumeetmetest ja karistustest.

Mõned näited sarvloomadest

Loomapiinamise pärast tehti protokoll Kolga vallas Aru külas elutseva loomakaupleja Joosep Muru peale, kes vedas kergeveoautol loomi Tallinna tapamajja. Auto, millesse oli paigutatud kaks sarvlooma, oli nii madal, et loomad pidid seisma harkisjalu, kusjuures nende seljad olid surutud kõvasti vastu autokatuse raudvarvu ja küljed vastu autoseinu. Loomad toodi Kuusalust, mis asub Tallinnast 45 km kaugusel (ELS 4/1935: 72).

7. mail s.a. umbes keskpäeva ajal toimetasid Tartu lihunik J. T. (erandlikult nime ei avaldata, ju ta oli kohalikus kontekstis mõjukas mees – L.O.) ja tema abikaasa L. Võru tä- navat mööda üht lehma tapamajja. Jõudes parajasti apostliku õigeusu surnuaia väravate kohale, kukkus lehm tänavale ja ei jõudnud enam üles tõusta. Sellepeale said T.-d lehma peale vihaseks ja hakkasid teda peksma jämeda kepiga ja jalgadega. Kui lehm peksmisest hoolimata ei jõudnud üles tõusta, murdis J. T. lehma kaelast ja sabast, et valuga sundida looma üles tõusma. Kuid seegi ei aidanud, lehm üles ei tõusnud ja lihunikkudel tuli kohale tuua hobune vankriga, peksetud loom vankrile asetada ja tapamajja toimetada. Metsikult loomaga ümberkäimisest teatasid pealtnägijad Tartu Eesti Loomakaitse Ühingu esimehele härra J. Michelsonile, kelle korraldusel koostati loomapiinajatele J. ja L. T.- le protokollid ning nad kutsuti kohtusse vastust andma. Kaebelaused kohtus end süüdi ei tunnistanud. Kohus aga leidis lihunikkude süüteo küllalt tõendatud olevat ja karistas J. T. 30-kroonise rahatrahviga või 8-ööpäevase arestiga, L. T. 20-kroonise rahatrahviga või 5-ööpäevase arestiga (ELS 5/1935: 95).

Halvasti koheldi ka kodulinde

1937. aasta Eesti Loomasõbra 4. numbris leidub tendentsliku pealkirjaga uudis “Juuditar piinas kanu”, mille järgi oli süüdlane korvis olnud viie elusa linnu peale ladunud kogu turult ostetud kraami. Teiste turuliste poolt juhiti Ida Rogovsky tähelepanu sellele, et kanad korvipõhjas pakkide all piina tunnevad ja valu pä- rast karjuvad, kuid Rogovsky ei mõelnudki lindude päästmisele, vaid seletas, et tapmisele lähevad need niikuinii, mis neist veel haletseda.

Rakvere jaoskonnakohtunik karistas Ida Rogovskyt 15-kroonise rahatrahviga või 5-ööbase [ööpäevase] arestiga, lindude piinamise pärast. Kanalihale maiad juudid peaksid sellest õpetust võtma ning linde ikkagi “haletsema”, ka surmaminevaid. Kes ei haletse looma või lindu, ega see, teadagi, hooli ka inimesest. Revideeritagu omi vaateid – nii loomadega kui inimestega käitumisel (ELS 4/1937: 317).

Nagu eeltoodud kalavenelase näites, oli ka nüüd ksenofoobidel hea põhjus osatada; antud juhul on neil põhimõtteliselt õigus, kuid nagu teisalt näha, piinasid loomi ka eestlased ise. Tänu headele inimestele jõudis loomadega toorutsemine tihti kohtukulli ette. Samuti ei saa üle hinnata loomakaitsjate juurutatud ennetavaid abinõusid ja lihtsalt teadmist, et on olemas kontroll loomade pidamise ja kohtlemise üle. Kevaditi avaldas loomakaitse ajakirjanduses ringkirja, milles palus omanikke lõigata tagasi loomade talvel liiga pikaks kasvanud sõrad ja sarved, mis muidu kasvavad lihasse ja takistavad nägemist või käimist. Märtsis 1937 sooritas linnavalitsuse komisjon Nõmmel hobuste ja veoriistade ülevaatuse. Võrreldes eelmiste aastatega, kus kuni 50% hobuseid ja riistu ei vastanud loomakaitse sundmääruse nõuetele, leiti rikkumisi ainult 2% – selge märk loomakaitse töö tõhususest. Koduloomadega võrreldes on teateid vägivallast metsaelanike vastu vähem, kuid neidki leidub paras hulk.

Mitu teadet on salaküttidest. Metsloomi püüti, kasutades nt kitse kättesaamiseks rebaseraudu; salaküttisid nii mehed kui ka naised. Kehtiv jahiseadus lubas salakütte karmilt karistada. Käreveres emapõdra tapnud salakütt Karl Jurak läks kuuks ajaks vangi, lisaks pidi ta maksma tervelt tuhat krooni trahvi. Kõige kurvem metsloomaga juhtunud lugu on kirjas 1937. aasta Eesti Loomasõbra 4. numbris. See algab isegi veidi halenaljakalt: Sinalepa valla Tuuru külas elutsev 38-aastane August Rääli oli kolm kuud tagasi külapoistega joobnud olekus sattunud vaidlusse ja kihlveo tagajärjel sõi mees elusa konna ning tahtis otsa peale teha ka elusale siilile, kuid pidi oma kavatsusest siili teravate okaste tõttu loobuma (ELS 4/1937: 317).

Tegelikult oli asi aga naljast kaugel, sest: Siili jalad aga oli mees siiski maha hammustanud ja ära söönud. Asjale sai jälile kohaliku rajooni konstaabel, kes mehele loomapiinamise pärast koostas protokolli. Nüüd seisiski “vägimees” Haapsalu jaoskonnakohtuniku ees oma teo eest vastust andmas. Ta võttis oma jõhkra-toore süü puhtsüdamlikult omaks, seletades, et sooritanud konnasöömise joobnud olekus. Jaoskonnakohtunik karistas A. Räälit elusa konna söömise eest 35-kroonise rahatrahviga või selle mittetasumisel 10-ööbase [ööpäevase] arestiga (ELS 4/1937: 317).

Loomade olukorrast linnakeskkonnas

Tuleb meeles pidada, et tollane linlane elas linnas enamasti alles esimest põlve. Seega oli tema arusaam loomade pidamisest ja kohtlemisest veel suhteliselt “maine”. Linnades loomakaitseni jõudnud loomade väärkohtlemise juhtumid erinevad maakohtade omadest selle poolest, et kui maal oli hoolimatus või julmus kultuuripõhine (looma vaadeldi kui toitu või kui töövahendit, igal juhul tundmusteta instrumenti, kelle valuaistingud olid olulised just inimese heaks tehtava töö produktiivsuse tõstmise seisukohalt), siis linnas esines rohkem vaimset vägivalda loomade suhtes, mis oli sageli tingitud meedias pakutava mehaanilisest reprodutseerimisest. Võib tuua järgmisi näiteid.

Tollal ülimenukate Tarzani-filmide puhul ei mäletanud paljud nende humaanset, loomi väärtustavat sisu, vaid tõlgendasid “džungliseadusi” omal kombel. Kuressaares sundisid poisikesed naabri õuekoera tarzanimängus lõvi olema, käskisid loomal vastu tahtmist lossivallile ronida ja ründasid teda: Neid oli ainult pool tosinat, kuid kerge vaevaga saadi lõvist jagu, seoti ta puu külge ja tehti poolpehmeks, nii et tal ikka veidi hinge jäi veel sisse. Kuid Tarzan teatavasti ei võidelnud mitte üksi kuivamaa kiskjatega, vaid oli ka vee-elukate vastu kange mees. Seepärast noored metsmehed tassisid pooluimase “lõvi” vallikraavi vette ja sundisid teda seal mängima merehobust. Seal nägi noorte kangelaste tempu salkkond noori tütarlapsi, kes võtsid poolsurnud lõvi ja merehobuse asetäitja Tarzanite käest ära. Loom oli sellest mängust päritud väsimust puhkanud mitu päeva. Ka noortele dsunglisangareile ei lõppenud asi just ilma pahandusteta. Asjast sai kuulda loomakaitse ühing, kes informeeris sündmusest kooli juhtkonda ja see omakorda tarzanite vanemaid. Nii et oma väikesed järeldused tuli asjast teha ka vaprail metsmeestel (ELS 4/1936: 202).

Tänapäeval nii levinud loomade pilamine, nende vägivaldne “inimlikustamine” hakkas juba 1930. aastate lõpul võrseid ajama. Nii teatab 1937. aasta Eesti Loomasõbra 2. number: Tallinna linna uues, n.-n. Vismari pargis on all orus Toompea veerul võrkudega piiratud aiaosa, kus asub paar noort metskitse. Kahjuks ei osata aga meil alati lugu pidada publikule võimaldatud nägemisväärsustest. Nii näiteks narritakse läbi võrgu noori loomi ja hirmutatakse neid. On saadud hakkama koguni seesuguse ulakliku teoga, et noorte loomade suhu on topitud põlevaid paberossiotse. Kaaskodanikel peaks olema sündsustunnet ka loomade vastu (ELS 2/ 1937: 282).

Esines ka lihtsalt loomade kiusamist väiksemas mastaabis, näiteks tuvide toitmise juhtum Tartu raekoja platsil:

“Niipea kui daam tuvidele toidu maha raputanud oli ning sajad tuvid tihedalt üksteise kõrval lõunasöögile olid asunud, keegi lillas ülikonnas isik sihilikult läbi tuide parve edasi-tagasi sammuma hakkas, tahtes silmnähtavalt tuvisid surnuks tallata. Tuvid pidid hirmuga ära lendama. Niipea kui nad uuesti sööma laskusid, kordus toores tegu uuesti. Sealjuures ei kohkunud lillas ülikonnas isik isegi daami toorelt eest ära tõukamast, kui viimane mehele takistuseks ette astus, ning palus tuvide söötmist mitte takistada. Ning seda ei teinud mitte mõni poisikene, purjus ega puuduliku mõistusega inimene, vaid autojuht”.

Asjast sai politseile teatatud, ning juhusel, kui asi kordub võetakse mees ulakuse eest vastutusele. Seekord õnnestus aga “kangelasel” haihtuda (ELS 4/1936: 201).

Kaitstud polnud linnades ka teised linnud

1935. aastal võitlesid Kuressaare aiapidajad kuldnokkadele pesakastide ülespanemise vastu, kartes marjasaagi pärast. Lindude vastased leidsid, et 8000 kuldnokka 1000 pesakastis on väikese linna kohta liiga palju. Lindude advokaadid selgitasid, kuidas kuldnokad hävitavad viljapuudele kahjulikke putukaid, saades seega moraalse õiguse osale saagist. Linnuvägivalda siis ka ei rakendatud, asjas osalenud inimesed jõudsid kokkuleppele (anonüümne artikkel “Sõjakäik kuldnokkade vastu Kuressaares” – ELS 2/1935: 35). Hullem oli olukord Tallinna lähistel Kadaka teel, kus majaomanik L. ei sallinud pääsukesi ning käskis lõhkuda juba koorunud poegadega pesad: Pesad äsja munakoorest väljunud linnupojukestega paisati maha. Õhus lendlesid aga heleda hädakisaga vanad pääsukesed. Inimesed vaatasid ja avaldasid meelepaha. Üteldi, et kui ei sallita pääsukesi, siis oleks võidud vähemalt nende pesad lõhkuda juba varem, kui munad alles koorumata. Siis poleks hävitamispilt olnud nii masendav. Tallinna loomakaitse seltsi poolt esitati politseile kaebus majaomaniku vastutusele võtmiseks (ELS 4/1935: 72).

See tegu sai karistuse: Kohus karistas toorest peremeest, kui ka sulast igaühte 10- kroonilise rahatrahviga või 3-päevase arestiga (ELS 2/1936: 164–165).

Huvitaval kombel on vähe teateid tänaste kõige levinumate ohvrite, kasside kohta. Ainult Eesti Loomasõbra 1937. aasta märtsinumbris leidub nupp, mille kohaselt lõikasid Rakvere poisikesed elusal kassil keele suust, nii et vaevlev loom tuli hukata. Süüdlased selgitati välja, nad tunnistati süüdi ka kasside ja lindude laskmises ragulkadega.

1936. aastal toob Tartu loomakaitsja A. Tschertkoff oma artiklis “Me tahame sammuda edasi” mõned näited kasside piinamisest, võrreldes tagajärgi analoogilise olukorra tagajärgedega inim- ühiskonnas:

7-aastane poisikene endale meeleheaks torkas kassipojal naelaga mõlemad silmad välja, ja kui meie pöördusime tema ema poole, siis ema naeratades mainis: “See on ju ainult kassipoeg, loom.” Millist õigustatud protesti oleks tõstnud kogu ajakirjandus, kuidas kogu politsei kaader oleks tööle rakendatud, kuidas oleksid kohtunikud ja advokaadid astunud üles, kui oleks nii toimitud lapsega… Autor on ise pidanud nägema, kuidas poisikesed, püüdes kasse nende nahkade müügiks, ei lasknud neil lõplikult surra enne nülgimist (Tschertkoff 1936/ 1: 174).

Õnneks puuduvad 1930. aastaist vähemalt teated tänapäeval tõsiseks probleemiks olevate kasside kallal sooritatud rituaalmõrvade kohta. Kõige markantsem loomavastane kuritegu oli seotud koertega ja selle antikangelane oli seksuaalhälbega noormees, kes kastreeris kahe aasta jooksul Nõmmel koeri ning kui politsei uurimistöö tulemusel polnud seal enam võimalik tegutseda, kolis oma tegevuse Harjumaale, kus ta viimaks ka kinni võeti ja kaheks aastaks vangi mõisteti (ELS 1/1936: 143; ELS 4/1937: 316).

Positiivseid näiteid

Inimese ja hobuse suhe oli nähtavasti kõige lähedasem. Kõrvuti jubedate lugudega julmustest hobuse vastu loeme just nende kohta ka palju toredaid näiteid; osalt seostub hobuse eest hoolitsemine kindlasti ka tema ajaliku väärtusega. Vahvaim lugu kannab pealkirja “Hobusele tehti vihusauna”:

“Jõhvi valla Kohula küla talupidaja J. Kurba oli ostnud endale uue hobuse ja tulnud sellega koju 60 km pikkuselt teekonnalt. Kuna teed olid kõrgetes hangedes ja osalt ka lumest paljad, siis väsis hobune pikast sõidust sedavõrd, et ta kodus jalgu enam alla ei võtnud. Talupidaja küttis nüüd vihusauna soojaks, vedas hobuse sisse ja tegi loomale päris korraliku sauna. Ta vihtles ja leilitas hobust seni, kuni loom võttis jälle jalad alla ja osutus täitsa terveks” (ELS 1/1937: 262).

Austust ja armastust paljupiinatud kodulooma, ikka sellesama hobuse vastu väljendab järgmine teade:

Haimre valla peremehel J. L.-l suri hiljuti 39 a. hobune. Peremees lubab istutada pika eluseltsilise hauale mälestustamme (ELS 2/1937: 281).

Ka eelmainitud Mustvee annab vähemalt ühe positiivse näite: hobuste elusalt nülgimise kirjeldus lõpeb mažoorse noodiga kohaliku loomakaitse edenemisest ja selle praktilisest kasust:

Mustvee kõrgema algkooli juures kutsuti ellu loomakaitsering, kuhu õpetaja pr. E. Linde eestvõttel on koondunud juba 70 liiget. Õpilased on lindude jaoks juba üles seadnud söömalauad. Üks 8-aastane õpilane tegi etteheiteid maamehele, et see peksis hobust, kes ei jõudnud lumest paljal teel vedada rasket koormat. Mees oli lapse sõnadest üllatatud, loobus hobuse löömisest ja ladus kohe pool koormat reelt maha (ELS 3/1935: 54).

Heade uudiste hulka võib liigitada ka loo alpi kaljukotkast, kes tormist väsinult laskus Eesti tulelaeva pardale. Kotkas ei kartnud inimesi ja ta paigutati vastloodud meremuuseumi. Kuid kuninglik lind ei leppinud vangipõlvega – ta ei võtnud puuris olles mitmel päeval enam toitu, kuigi temale puuri pandi isuäratavaid lihatükke. Oli näha, et kotkapoeg ennem nälgib surnuks, kui et jääb elama kitsasse puuri. Seepärast otsustati lind lasta vabadusse. Merikapten Mey ja insener Wieckmann tõid linnu puurist välja ja lasksid ta lahti. Kotkas lehvitas võimsaid tiibu ja võttis otsekohe suuna N-W põhja-lääne poole (ELS 1/1935: 11).

Loomakaitsjate rahvavalgustustöö Kirjutised “Eesti Loomasõbras”

Haridustöö sisaldas peamiselt juhiseid, kuidas hoolitseda teatud liiki loomade või lindude eest, samuti käsitleti tänuväärselt võimalusi, kuidas tappa loomi toiduks neile võimalikult vähe kannatusi põhjustades. Tutvustati mitmesuguseid loomi (bernhardiin, orav, põhjapõder), linde (Vilsandi linnud) ja kalu ning teisi veeloomi (Eesti kalaliigid, konnad, krabid), sealhulgas neid, kelle suhtes inimestel on kujunenud eelarvamusi (kuldnokk, kes ei ole sugugi nii suur marjade vaenlane, kui inimene usub – vt Tonson 1935; anonüümne artikkel “Kärnkonn” ELS 4/1935: 66).

Mitu artiklit ilmus kassi kohta. ELS püüdis kummutada ka mitmeid kassiga seotud eelarvamusi, nõudes, et kassi nagu koeragi toidetaks ja õpetataks. Anonüümne kirjutis “Meie hiirtekuningas. Kuidas hoolitseda kodukassi eest” ütleb selgelt:

Kui kassi peetakse koduloomana, kellelt tahetakse tulu saada, siis tuleb ta eest ka hoolitseda. Kass murrab hiiri ja rotte röövimishimust aetuna ka siis, kui ta ei ole näljane. Nagu igat looma, saab ka kassi kasvatada (ELS 3/1937: 298– 299).

ELS püüdis igas numbris tutvustada ka üht või mitut kohalikku loomakaitseseltsi. Ajakirjast sai teavet seltside asutamise aja, liikmete arvu ja elukutsete, seltside tegevuste ja nende tagajärgede kohta.

Autor: Loone Ots , ELL asutajaliige