Mongoolia liivahiir
Mongoolia liivahiir
Ladina keeles: Meriones unguiculatus
Inglise keeles: Mongolian gerbil
Tutvustus
Liivahiir on väike näriline, kes liigitatakse samasse alamseltsi, kus on rotid ja hiired, kuid omaette alamsugukonda, kus on ligikaudu 90 liiki. Mongoolia liivahiired on pärit Kesk-Aasia kõrbetest, poolkõrbetest ja steppidest. Nende karv on pehme ja läikiv, varieerudes hallist punaka toonini. Saba on, erinevalt hiirtest ja rottidest, kaetud karvadega ning on sama pikk kui kere. Saba otsas on väike karvatutt. Keha on neil jässakas ja kõrvad väikesed, kuna looduses peavad nad soojust talletama, sest kõrbetes on ööd külmad. Sisekõrv on neil väga suur ja seetõttu kuuleb ta ülihästi madalaid helisid. Liivahiired häälitsevad haruharva. Peamiselt suhtlevad nad lõhna abil, mida inimene ei tunne. Kuuldavaid häälitsusi, nagu jalaga vastu maad põristamine, teevad nad vaid häda korral ja ka paaritudes. Vahel harva nad ka piiksuvad vaikselt, kui teine ei lähe teelt eest või ei loovuta toitu. Eluiga on 3-5 aastat.
Käitumine
Terve ja sotsiaalne liivahiir on inimese suhtes uudishimulik ja ei hammusta ning ei ürita ka meeleheitlikult inimese käe eest põgeneda. Tuleb aga meeles pidada, et liivahiired on väga aktiivsed ja vilkad loomad ning ei taha seega kaua süles püsida. Nad tulevad ja uudistavad inimest hea meelega ning söövad käest ka toitu, juhul kui neid on inimesega harjutatud, kuid merisea kombel süles magajad nad ei ole. Sellest hoolimata on neid väga huvitav vaadata, sest toimetavad nad nii päeval kui öösel. Mida rohkem nendega päeval tegeleda, seda kauem nad tavaliselt öösel ka magavad. Nende terraariumis käib pidevalt vilgas tegevus – kaevamine, närimine ja üksteisega suhtlemine, mis võib inimesele lausa televiisorit asendada. Liivahiiri võib järelvalve all lasta jooksma voodile, diivanile või taltsamana isegi juba ka põrandale, kuid sellisel juhul tuleb tuba teha hiirekindlaks– augud, praod ja kõikvõimalikud juhtmed liivahiirte ulatusest eemaldada. Liivahiirte väljaspool terraariumit jooksutamine teeb hiire väga õnnelikuks, sest nii on võimalik liivahiirt täiendavalt aktiviseerida. Hiirt püüdes ei tohi neid kindlasti haarata sabast, sest saba võib kergesti murduda ning tagasi see enam ei kasva.
Liivahiired on väga territoriaalsed loomad, mis tähendab, et võõraid nad oma alale ei luba. Ilma korralikult liivahiiri omavahel tutvustamata, mis võib võtta isegi kuni kuu aega, ei tohi võõraid liivahiiri kokku lasta. Liivahiiri ei tohi kokku panna ka teiste närilistega, sest hiired võivad teistele loomadele, ka endast suurematele, kallale minna. Liivahiiri tuleb pidada samasooliste paaridena. Isaseid võib pidada ka väikeste gruppidena, kus 4 kuni 5 hiirt koos. Suurtes gruppides on lahkarvamused ja tülid kergemad tulema, seda just eriti emaste hiirte puhul. Isaste ja emaste koos pidamine ühes puuris lõppeb tihtipeale kakluste ja väga paljude poegadega, kellele uue kodu leidmine ei ole lihtne.
Pidamine ja elutingimused
Kõige ideaalsem elukoht on liivahiirtele terraarium. Seda sellepärast, et terraariumit ei saa nad katki närida ja sealt ei lendu kaevates ka saepuru välja. Terraariumiks kõlbab tavaline akvaarium, millele tuleb peale teha võrgust kaas, et hoida hiired sees ja teised koduloomad väljas. Kahele liivahiirele on minimaalne terraarium, mis on 30cm lai, 60cm pikk ja 30cm kõrge. Mida suurem terraarium seda parem!
Võredega puur liivahiirtele ei sobi. Üsna varsti hakkavad nad võresid närima, tekitades sellega üsna tugevat müra. Võrede närimisest kulub tihti nina pealt ka karv ära. Võredega puur ei sobi ka sellepärast, et selle alus on madal ja sealt kaevatakse saepuru üsna kiirelt välja, mistõttu peab puuri ümbrust tihti koristama. Plastikust terraariumid ei ole samuti liivahiirtele kõige paremad, kuna need on tavaliselt üsna pehmest plastikust ja suure tõenäosusega näritakse sinna auk sisse. Ka lähevad need kiiremini haisema, sest õhutus on neis halb. Liivahiirtele sobib aluspanuks lehtpuu höövlilaast. Höövlilaast peaks olema võimalikult vähe tolmav. Liigse tolmu tõttu ei tohi kasutada väga peenikest saepuru ega ka liiva, sest peenike ja tolmav puru on väikesele loomale sissehingatuna ohtlik. Saepuru kui ka liiv, hakkavad mõlemad kiiresti ka haisema. Veel võib terraariumisse panna heina ja wc paberit pesa ehitamiseks. Sobiv kogus aluspanu oleks 1/3 terraariumi kõrgusest, sest liivahiirte lemmik tegevus on kaevamine ja tunnelite ehitamine.
Liivahiirtele on vajalik ka kümblusliiva olemasolu, et nad saaks end seal 1-2 korda nädalas käia pesemas. Liiv tuleb panna kaussi, kuhu hiired vabalt sisse mahuvad ning seejärel asetada kauss koos liivaga 10-15 minutiks terraariumisse. Liiv on hiirtele vajalik karvahoolduseks, sest muidu muutub hiirte karvkate rasvaseks.
Vees neid pesta ei tohi.
Terraariumi sisustusse kuuluvad lehtpuu oksad, mis on puhtad (ei tohi panna kirsi ega ploomi oksasid) ja kõiksugused kilevabad pappkarbid ning wc paberi südamikud. Liivahiired peavad saama närida, et enda pidevalt kasvavaid hambaid kulutada. Ka on närimine neile huvitav meelelahutus. Plastmassist sisustust ei ole soovitav panna, sest see näritakse kiiresti katki ja tükid võivad nii saada hiirtele ohtlikuks.
Pesamajaks sobib kookosest, puidust või savist pesa ning sööginõuks keraamiline, klaasist või metallist kauss.
Toitumine
Enamik poes müüdavaid hamstrite ja hiirte toite peetakse sobilikuks ka liivahiirtele. Toitu valides võiks jälgida proteiinide ja rasvade sisaldust. Kuni 2 aastastele hiirtele võiks pakkuda toitu, kus proteiini 12% ja rasva 7%, vanematele kui 2 aastat proteiini 10,5% ja rasva 4%. Kui tegemist on tiine või poegi kasvatava hiirega võiks proteiine olla 15,5% ja rasva 8%. Värsket toitu ei tohi liiga palju anda. Kui sellega liialdada läheb hiirtel kõht lahti. Värskeks toiduks sobivad: võilillelehed (ära korja neid kusagilt autotee lähedalt, ega mürgiga pritsitud kohtadest!), salatileht, õun, porgand, kurk. Ära paku oma liivahiirtele: kapsast, tsitruselisi (apelsin, mandariin, sidrun), õuna- ja viinamarjaseemneid, sibulat, paiselehte. Piiri tasub pidada kõikide poest ostetud puuviljadega, sest neid on tavaliselt pritsitud taimekaitse- ja säilitusvahenditega. Eelista oma (või tuttava) aiasaadusi. Maiustustena võib hiirtele pakkuda päevalilleseemneid, pähkleid, maisihelbeid (suhkruvabasid), paisutatud riisi.
Ka poes müüdavad näriliste maiused on neile sobilikud, kuid kõike tuleb anda piiratud koguses. 1 pähkel hiirele päevas on täiesti piisav. Aeg ajalt võib pakkuda ka putukaid (n: kärbseid, jahuusse, sääski), kuid kindlasti mitte mürgiga tapetud või saastatud keskkonnast korjatuid!
Paljunemine
Liivahiired saavad suguküpseks 12-16 nädalaselt, tiinus kestab 28 päeva. Pojad (keda võib olla 1-10) on sündides paljad ja pimedad ning vajavad koos emaga rahu. Poegi ei tohi loovutada enne 1,5 kuu vanuseks saamist.
Kasulikud lingid internetis:
http://www.pisi.ee/ Pisiloomade netipesa, foorum
