Eestimaa Loomakaitse Liit on aastaid tegelenud kolooniakoerte päästmisega, kelle elu on olnud kõike muud kui ilus. Karjas koos elades on nende elu mingis mõttes koertele endile talutav, sest nad ei teagi tahta paremat. Neid saadavad pidevalt hirm, ettevaatlikkus, vajadusel agressiivsus selleks, et karjas elades ellu jääda. Teine osa koertest jõuab loomakaitseni paraku omanikelt, kes mingil hetkel on teinud vigu koeraga koos elades. Vahel on need tahtlikud ning vahel tahtmatud. Tahtmatud sünnivad teadmatusest, oskamatusest, valeinfost jne.
Tahtlik osa on see, mida tegelikult olla ei tohiks. Koeri piinatakse, neid väärkoheldakse nii füüsiliselt kui vaimselt. Sellisest kohtlemisest ei saa sündida midagi head, vaid inimese lemmikloom muutub tihti kõike kartvaks ning kartusest agressiivseks kõigi ja kõige vastu.
Mitmeid aastaid oleme tundnud, et meil lihtsalt pole enam kohta, kuhu õnnetud päästetud hinged saaksid minna taastuma ja kus neil oleks piisavalt aega ja piisavalt kogenud inimesi muutmaks elu uuesti täisväärtuslikuks. On koeri, kelle psüühika on sedavõrd katki, et otse uude koju neid saata ei julge. Mitte kunagi ei tohiks olla selliste koerte esimene ja vahel ka ainus võimalus eutanaasia. Oleme kogenud väga palju kordi, et tasapisi nende usaldust võites ja neid tervendades koorub hirmsa fassaadi tagant välja usaldav ja tore koer.
Septembri keskpaik oli meie jaoks tulevikku muutev. Nimelt sattus varjupaika koer Rambo, kelle omanikud küll teda väga armastasid, kuid oskusi ja teadmisi nappis. Rünnanud oma perenaist, koera enam koju jätta ei julgetud. Varjupaik peaks olema koera jaoks nö. vahepealne etapp uude koju minemisel. Meie varjupaigad on küll tublid, kuid tihti jääb vajaka nii aega, kogemusi kui ruumi, et anda võimalus taastuda ka keerulistel koertel.
Panime nö lumepalli veerema ja tänaseks oleme asutanud Eestimaa Loomakaitse Liidu kaitsva tiiva alla Eesti esimese Keeruliste Koerte Rehabilitatsiooni Keskuse. Kusagilt peab alustama ja ainult unistades kaugele ei jõua. Oma vahenditega tegime 1000 m2 jooksuaeda ning esimese koera tarbeks ka sinna sisse suure aediku.
Rambo areng on olnud märkimisväärne. Kurjast lõrisevast koerast sai ühe kuuga saanud koer, keda saab lasta suurde aeda jooksma, kes mängib sõbralikult teise koeraga, kes meie koolitajat rünnanud pole. Palju tööd on veel ees, kuid Rambo on kindlasti koer, kes saab uue võimaluse ja uue kodu.
Rambole on lisandunud varsti aastaseks saav tiibeti mastif Dizel, kelle kurb elukäik juba kutsikaeast alates on teinud koerast väga keerulise käitumisega isendi. Ka Dizeliga näeme iga päev pisikesi edusamme ja meie keskuse koolitaja on ta juba peaaegu sõbraks võtnud.
Kuna teeme koostööd ka erinevate varjupaikadega, siis lisandusid detsembris meile kaks labradorilaadset: Lex ja Leo. Mõlemad olid varjupaika minnes väga arg – agressiivsed. Tänaseks on poisid igati tublid lemmikud ja hakkavad kohe uusi kodusid otsima, et teha ruumi juba järjekorras ootavatele kutsudele.
Meie keskusesse on järjekorras kaks uut koera, kuid sellega seoses vajamegi teie abi. Need koerad on väga väärkoheldud ja varjupaigas edasi ei arene, kuigi lootust paranemisele on.
Selleks, et neid vastu võtta, vajame vahendeid ühe uue siseaediku jaoks. Lisaks peame katma kogu ala liivaga, sest hetkel on pinnas veel savine ja märgade ilmadega üsna kehvake. Puudub korralik valgustus ja kaamerad. Samuti unistame ühest soojakust või merekonteinerist, kuhu vajadusel teha ruum sisetingimusi vajavale koerale ja kus ladustada ka koerte toitu ja treenimisvahendeid.
Kogukulu, mida veel vajame, et täita nende õnnetute hingede süda taas lootusega, on ca 6000 eurot. Sama palju oleme tänasega ka ise investeerinud.
Kui kellelgi on üle ja soovib annetada nt sügavkülmakirstu ning soojaku või konteineri, siis oleme siiralt tänulikud. Kui keegi soovib teha sihtotstarbelist annetust aedikutele, liivale, kaitseriietusele, siis oleme pisarateni tänulikud iga sendi eest. Kui mõni ettevõte tunneb, et saaks aidata liivaga, aedikutega, toiduga, siis kummardame maani.
Kui keegi saab ja tahab abiks olla mis tahes vajamineva soetamisel, siis helistage meile 5194 6146 või kirjutage info@loomakaitse.eu.
Ainult koos saame muuta maailma ja anda võimaluse nendele hingedele, kellel seda varem pole olnud.
NB!!! Mitte ükski loom ei peaks surema ainult seetõttu, et teda on valesti kasvatatud või väärkoheldud! PALUN AIDAKE NEID PÄÄSTA!!!