Kesk-Aasia kilpkonna pidamine

Kesk-Aasia kilpkonn e. Stepikilpkonn

Ladina keeles: Agrionemys horsfieldii
Inglise keeles: Russian tortoise

Tutvustus
Stepikilpkonna looduslik leviala ulatud Afganistanist Hiinani. Põhilisteks elupaikadeks on kuivad madala taimestikuga alad.
Täiskasvanud Kesk-Aasia kilpkonnad on 15 kuni 25 cm pikkuse kilbiga. Emane kilpkonn on enamasti isasest suurem. Isasel on  pikem saba, kõhukilbis sissepoole kumer.
Heades tingimustes võib stepikilpkonn elada kuni 75 aastat. Ühekülgse ja väheste vitamiinidega toidu ning puuduliku valgusega jääb nende loomade elu aga oluliselt lühemaks.

Valgustus
Kilpkonn vajab taimedest saadud kaltsiumi omastamiseks UV-B-lampi ja seedetegevuseks soojenduslampi. Lambid peaksid olema õigel kõrgusel ja kohtades, kus kilpkonn päeva ajal kõige rohkem viibib, ning põlema u 12 tundi päevas.

UV-lamp:

Spetsiaalne UV-B-lamp annab kilpkonnale vajalikku UV-B-kiirgust ja tühisel määral ka UV-A ja UV-C-kiirgust (mis päevitab nt. inimese nahka ja on vähkitekitava toimega). Eesti lemmikloomakauplustes pakutakse roomajatele enamasti 2.0, 5.0, 8.0 ja 10.0 luminofoorlampe. Üldlevinud seisukoht on, et kilpkonnale on tervislik ainult kuni 8.0 lamp, 5.0 lamp jääb väheseks või tuleb paigaldada loomale väga lähedale. 10.0 lambi töökaugus on reeglina kuni 50 cm ning piisavalt kõrgele paigaldatud lambid pole teadaolevalt kilpkonnade silmi kahjustanud. Pirni ja kilpkonna vahel ei tohiks olla pleksiklaasi, klaasi, võrku jms, sest need ei lase piisaval määral läbi UV-kiirgust. Üldotstarbelised UV-lambid (nt sinised
efektvalgustid, meditsiinilised desinfitseerimise lambid) rikuvad nii inimese kui kilpkonna silmi ning loomale pole neist midagi kasu.

Soojenduslamp:

Soojenduslambiks sobib tavaline peegelpirn, kuid võib kasutada ka infrapunalampi või halogeeni. Lambi võimsus tuleks valida selliselt, et kilpkonn peesituskohale riputatud lambi all oleks temparatuur kuni 45 °C. Oluline on, et loom saaks soovi korral jahtumiseks eemalduda või varjuda, sest kõigusoojastel puudub termoregulatsioon. Ülejäänud terraariumi temperatuur võiks olla päeval 25-35°C ja ööine temperatuur peaks
langema 15-20 kraadini. Kuna kilpkonnad saavad looduses soojust ülevalt, pole soojendusmattide jms kasutamine soovitatav.

UV-B- ja soojenduslambid ei pruugi anda piisavalt valgust. Seega võib looma heaks vaatlemiseks ning looma aktiivsuse huvides olla vajalik ka lisavalgust (säästupirni, päevavalguslampi vms).

Toitumine:
Meie kliimas sobivad kilpkonna põhitoiduks võilillelehed ja väiksemas koguses ka -õied. Lisaks võib anda viinamarja lehti, peedi lehti, teelehti, maasikalehti, ristikheina ja muid mittemürgiseid aasataimi. Mõnikord võib anda ka aaloed, kuid mitte tihti ja palju. Toidule võib lisada puu-, juur- ja köögivilju, kuid nii, et need moodustavad vaid väikese osa looma toidust. Eriti soovitatakse porgandit ja õuna. Puuviljad sisaldavad üldjuhul liiga palju suhkrut, seega tuleks nende tarvitamist piirata.
Haruharva võib põhitoidule lisada nt. keedatud munavalget, maitsestamata jogurtit, tigusid jms. Kuna stepikilpkonn on rohusööja, saab ta oma kõige olulisema elemendi – kaltsiumi – kätte taimedest. Oluline on kasutada spetsiaalseid roomajatele mõeldud vitamiinisegusid. Lisaks
võib pidevalt pakkuda ka kaltsiumipulbrit.
Kilpkonnad on pestitsiidide, fungitsiidide, väetiste ja muude mürkide suhtes palju tundlikumad kui inimesed. Samuti taluvad nad halvasti loomseid valke, rasva ja suhkrut. Kilpkonnale ei sobi ka maitsestatud toit.
Rusikareegel: kui toita looma mitmekesiselt ja vaheldusrikkalt ning anda kõike harva ja vähe korraga, ei saa midagi hullu juhtuda. Kilpkonna tuleks toita kord päevas (eriti noorlooma) ning korralik lehekuhi peaks tal iga kord ees olema. Sellest pole midagi, kui aeg-ajalt üks päev vahele jääb.
Et vältida kilpkonna noka liiga pikaks kasvamist, võiks toitu pakkuda lamedalt kivilt. Nii kulutab kilpkonn oma nokka süües. Kui nokk on aga juba nii pikk, et loom ei saa enam süüa tuleb kindlasti kiirelt arsti poole pöörduda.

Terraarium:
Terraariumi mõõdud olenevad kilpkonnade arvust ja suurusest. Ühele loomale piisab täiesti ligi meetripikkusest ristkülikust.  Puuri piirded peaksid olema piisavalt kõrged, et mitte ahvatleda kilpkonna ronima (vähemalt 30 cm), ,ja materjalist, mis ei võimalda mööda seina ronida. Toas jalutamine pole, vastunäidustatud, kuid suurema osa ajast peaks loom siiski viibima vajalike lampide ja sobiva niiskusega puuris. Ettevaatlik tuleks olla elektrijuhtmetega jms, mida kilpkonn võib närida, samuti kirjaklambrite ja muude väikeste esemetega, mille loom võib alla neelata. Toidu sisse sattunud võõrkehad (nöörijupid jms) võivad seedekulglas ummistusi põhjustada. Puuris ei tohiks olla penoplasti ega muid kergesti murenevaid või närimisel purunevaid tehismaterjale.
Allapanuna kasutatakse enamasti liiva (mitte mereliiva, sest see on soolane). Liiv hoiab endas piisavalt niiskust ja kulutab vajalikul määral küüsi. Öises peidupaigas (nt õõnsas kännus või puutüves) tuleks siiski liiva ettevaatlikult kasutada, sest peenetaraline liiv võib kaevumisel kilpkonna ninna ja silma sattuda ning ummistusi, põletikke jms tekitada. Samuti peaks liivast ja väikestest kividest vaba olema söögikoht, sest koos toiduga seedekulglasse sattunud võõrkehad ei pruugi sealt väljuda. Soovitatavam on kasutada puhast turvast, millesse on segatud umbes 1/3 liiva. Hoiduda tuleks suurtest kividest, mis võivad ronimisel looma vigastada (nt kukkumisel). Et terraarium meenutaks looduslikke tingimusi, võib seda sisustada puuokstega, kuivatatud lehtedega jpm. Siinkohal on oluline lähtuda looma vajadustest, mitte inimese esteetikast. Igav puur, kus pole võimalik ronida ja varjuda, muudab kilpkonna loiuks.
Õhuniiskus võib puuris olla isegi kuni 70%. Väga oluline on aga jälgida, et loom ei jääks jahedasse ja niiskesse keskkonda.
Kilpkonna tuleks kord-paar nädalas paarkümmend minutit vannitada, vees, mis ulatub kilbi liitekohani ja on soe, kuid mitte kuum (nagu lapse vannitamisel). See parandab seedetegevust, võimaldab kilpkonnal juua ja veevarusid vahetada ning annab talle vajalikku niiskust. Lisaks peaks puuris alati olema veenõu värske veega, isegi kui loom kasutab seda harva.
Terraariumit on vaja jooksvalt väljaheidetest puhastada. Aeg-ajalt tuleks vahetada kogu allapanu. Samuti tuleks söögialust ja veenõud regulaarselt puhastada. Kilpkonn kardab tõmbetuult! Tuulutamiseks tasub pigem teha aken lühikeseks ajaks pärani lahti (hoolimata temperatuurist), kui hoida seda pidevalt praokil.
Suvel võib kilpkonna ka välitingimustes pidada. Plussid: loomulik päike, suurem liikumisvabadus loomulikumas keskkonnas, kergem nahka vahetada jne. Miinused: külmad ööd, suur niiskus, rohke pilvisus ja põhjamaine, madal päike (meie suvi võib tunduda kilpkonnale sügisena). Aedik peab kaitsma kilpkonna lindude, kiskjate ja koduloomade eest, s.t olema piisavalt võrestatud, ning selle piirded peavad ulatuma ka maa sisse, et loom ei saaks end nende alt läbi kaevata. Aedikus võiks olla tubast pesa meenutav majake ööbimiseks. Lihtsam on siiski hoida looma öösel sisetingimustes. Päikesepaistelise ilmaga saab kilpkonna jalutada kevadest sügiseni, alates umbes toatemperatuurist. Ettevaatlik tuleks olla seoses mürgiste taimedega, mille hulka kuulub näiteks tulikas, ja prügiga, mille loom võib alla neelata.
Kilpkonnad lähevad väga kergesti kaduma! Nad muutuvad päikese käes ootamatult aktiivseks, seega ei tohiks neid hetkekski omapead jätta. Kilpkonn võib läbida sadu meetreid ning end seejärel maasse kaevata. Lisaks võivad saada kilpkonnale saatuslikuks kassid, koerad ja linnud
(isegi kajakad).

Talveuni
Talveuni on osa kilpkonna aastaringist, kuid talveunne pole soovitatav panna noorloomi, loomi, kes pole kindlasti 100% terved, ning äsja võetud loomi, sest nad pole veel kohanenud ja nende terviseseisund pole veel kindel. Talveunne panek on võrdlemisi keerukas ja ohtlik. Kahtluse korral ärge kilpkonna talveunne pange – talveuni ei ole kohustuslik. Talveuni on tingimata vajalik vaid juhul kui soovitakse lasta loomadel paljuneda, kuid kodustes tingimustes on munade haudumine üsna keerukas.
Kui kahtlustate, et kilpkonn pole terve, siis ärge jääge ootama, vaid minge arsti juurde, kes on spetsialiseerunud eksootilistele loomadele. Kilpkonnad ei haigestu kergesti, kuid haigused muutuvad kiiresti krooniliseks ja on raskesti ravitavad. Ka äsja soetatud looma tuleks lasta kõigepealt arstil kontrollida.
Kilpkonn ei ole laste mänguasi. Kilpkonn ei sobi hästi ka neile, kes käivad üheksast viieni tööl, sest just sel ajal on loom ärkvel, nähtaval ja aktiivne.

Kasulikke linke:
www.pisi.ee– pisiloomade netipesa