Punakõrv-ilukilpkonna pidamine

Punakõrv-ilukilpkonn

Ladina keeles-Chrysemis/Trachemys scripta elegans
Inglise keeles- Red eared slider

Tutvustus
Punakõrvade looduslikuks levialaks on Põhja-Ameerika idarannik, lemmikloomadena peetavad punakõrvad on suures enamuses siiski pärit kasvandustest ehk nn. kilpkonnafarmidest.  Punakõrvad elavad vangistuses 30-40 aastaseks. Kilbi pikkus on täiskasvanud loomal enamasti ca 30cm kandis.
Emane kilpkonn on enamasti isasest suurem. Isasel on aga pikem saba ning pikemad küünised.
Punakõrv- ilukilpkonnad on Eestis kõige levinum kodus peetav roomaja liik. Ilmselt on tegemist ka kõige rohkem halvasti peetud roomajaga Eestis. Igal aastal satub kodudest loodusesse mitmeid punakõrv- ja kollakõrv- ilukilpkonni, kes suudavad meie kliimas ka talvituda ja meie veeelustikule kahju tekitada. Õnneks nad aga Eesti tingimustes siiski paljuneda ei suuda.

Pidamine
Punakõrv –ilukilpkonna elupaigaks sobiks suur akvaarium või veel parem bassein. Ideaalis peaks akvaariumi mahutavus olema 10 liitrit iga kilpkonna kehapikkuse sentimeetri kohta. Praktikas tähendaks see täiskasvanud isendi pidamisel 300-liitrist anumat. Mahutavusest tähtsamad on aga tegelikult akvaariumi pikkus ja laius – just need mõõdud määravad ära kilpkonna liikumisvõimalused. Akvaariumi laius peab võimaldama täiskasvanud isendil seal ringi keerata, akvaariumi pikkus peab olema selline,et kilpkonnale jääks võimalus nii sukeldumiseks kui veest välja tulekuks.
Lisaks veele peab akvaariumis olema aga kindlasti ka koht, kus kilpkonn saaks tulla veest välja ennast soojendama ja kuivama. Selleks sobib suurema basseini puhul kividest kindlalt laotud hunnik. Väiksema eluruumi puhul aga ka akvaariumi seinte külge kinnitatud kaldteega platvorm. Selle kuiva koha kohal peab kindlasti olema nii soojenduslamp, milleks sobib peegelpirn kui ka spetsiaalne roomajatele mõeldud UV-B lamp. Viimane on hädavajalik roomajatele D-vitamiini tootmiseks, mille kaudu toimub kaltsiumi omastamine. Ilma UV-B kiirguseta tekivad  ilpkonnadel kilbi deformatsioonid ning muud tõsised tervisehädad.
Punakõrv-ilukilpkonna akvaarium tubastes tingimustes eraldi vee soojendamist ei vaja. Piisab täiesti vaid lampidest tulevast soojusest. Ööseks
tuleks aga kõik lambid välja lülitada, et temperatuur langeda saaks.
Kuna veekilpkonnad saavad süüa vaid vees olles, siis toitmise käigus jääb paratamatult hulk toitu ka akvaariumisse. Samuti on üsna suurtel loomadel ka palju väljaheiteid. Seetõttu on kilpkonna eluruumi puhul äärmiselt oluline vee filtreerimine. Selleks sobib kõige paremini akvaariumist väljas asuv filter. Seda nii seetõttu, et sellised filtrid on võimsamad, kui ka seetõttu, et nii läheb vähem ruumi akvaariumis kaduma, ning kilpkonn ei saa filtrit ära lõhkuda. Kilpkonna akvaariumisse soovitatakse muretseda filter, mis on umbes poole suuremale veehulgale mõeldud, kui akvaariumis reaalselt on.
Akvaariumi põhja ei soovitaks üldse pinnakatet panna, sest see lihtsustab akvaariumi puhastamist ja väldib kivikeste sissesöömist, mis omakorda võivad tekitada sooleummistusi.
Taimede kasvatamine kilpkonna akvaariumis on üsna lootusetu ülesanne. Mida ära ei sööda, lõhutakse niisama ära. Ujuvaid taimi võiks aga sellegipoolest aegajalt lisatoiduna lisada.

Punakõrv-ilukilpkonna toit ja hooldamine
Punakõrv- ilukilpkonnad on segatoidulised, loomset päritolu toit moodustab nende toiduratsioonist kuni esimese eluaasta lõpuni ca 90%,peale esimest eluaastat hakkab suurenema taimset päritolu toidu osakaal toidusedelis – kasvuea lõpuks on loomse toidu osakaal 65-70% ja taimse toidu osakaal 30-35%. Taimset toitu peab aga pakkuma juba noorele kilpkonnale,et ta sellega kui toiduga harjuks.Toit peab olema võimalikult mitmekülgne,sisaldades päevases toidusedelis nii taimset, kui loomset sööta.Purgitoitu (graanuleid) võiks punakõrv saada 2-3 päeva nädalas, sest mõningaid seal sisalduvaid aineid kilpkonn kodutoidust ei saa. Lisaks on soovitav ka lisada toidule vahest spetsiaalseid vitamiini preparaate.

Millega kilpkonna toita?
Graanultoit:  – kui üks purk otsas, tasub toitu vahetada.
Loomne sööt: eeskätt elussööt  (sääsevastsed, puhastatud väiksemad vihmaussid,söödakalad) – elussööda pakkumine on vajalik punakõrva loomuliku jahiinstinkti rahuldamiseks.Lisaks võib pakkuda kalafileed (nahata heigifilee),kanafileed,tailiha (kindlasti mitte rasvast sealiha) – lihatükid peaksid olema piisavalt väikesed,et kilpkonn need alla neelata saaks, sest närimiseks puuduvad tal hambad.Küll aga on kilpkonnal tugevad lõualuud, millega ta pehmematest tükkidest väiksemaid tükke välja rebida saab. Loomse toiduna sobib pakkuda ka kõikvõimalikke külmutatud või kuivatatud ussikesi (gammarus, tubifex, külmutatud vähikesed jms)
Taimne sööt: pehmemad veetaimed (Ceratophyllum demersum, Cabomba caroliniana,Riccia fluitans),hiina kapsas,lehtsalat,värske kurk, kõrvits,suvekõrvits, jms. Eelistada tuleks kodumaist toodangut, mis on kemikaalidevaba.Kui kilpkonn keeldub esialgu taimsest toidust,ei tohi loobuda seda edaspidi pakkumast.

 Kuidas kilpkonna hooldada?
Sarnaselt akvaariumikaladele peab kilpkonnavivaariumis vesi eelnevalt mõnda aega seisma (3-4 ööpäeva on piisav),enne kui kilpkonna uude elupaika lasta võib, sest värske kraanivesi võib kahjustada kilpkonna limaskesti. Veevahetuste sagedus sõltub nii vivaariumi kui kilpkonna suurusest. Mida väiksem hulk vett või mida suurem punakõrv, seda kiiremini läheb ka vesi mustaks. Vett peaks vahetama siiski mitte harvem kui 1 kord nädala jooksul, hästitoimiva filtri puhul võib vahetada 10-20, väga musta vee korral 30-50% veest.Üle 50% veevahetused ei ole soovitavad. Veevahetus on mõistlik läbi viia peale toitmist.
Kogu kilpkonna hooldus seisnebki mitmekülgses toitmises, vivaariumi puhtana hoidmises ja õiges valgustuses

Tervisehädad ja muud probleemid
Vetikasse kasvanud kilp või veesete kilbil – pole punakõrvale küll ohtlik, kuid ei näe ka just kena välja. Sette ja vetika võib kilbilt pehme harjaga maha pesta. NB! puhastusvahendid jäägu vivaariumist ja kilpkonnast eemale.
Kilbi soomused mõranevad või on servadest lahti – see viitab kaltsiumi-puudusele.Korrapärane kaltsiumi lisamine peaks mõne kuuga kilbi normaalse väljanägemise taastama.
Pehmed kohad kilbil – viitavad D-vitamiini puudusele ja tekivad harilikult vale või vähese valgustamise tagajärjel. Kiire visiit loomaarsti juurde, kes manustab D-vitamiini otse organismi ning õige valgustus peaksid asja parandama. D-vitamiini puudus on kõige sagedasem kilpkonnade puhul esinev tervisehäda.
Paistes silmad,tursunud keel, kõhnunud kilpkonn,kellel on halb söögiisu – selliste sümptomitega peaks punakõrva kohe loomaarstile viima. Samuti ei tohiks ise ravida kukkumistraumaga kilpkonni.
Seenhaigused – kilpi katab hallikas kilekiht või valged vatitupsu sarnased laigud. See suhteliselt harva esinev haigus on tingitud halbadest hügieenitingimustest. Õrnroosas kaaliumpermanganaadi lahuses vannitamine ning loomaarsti külastamine ei teeks paha.Ühtlasi tuleb kriitilise pilguga üle vaadata kilpkonna elutingimused.