Looma omandiõigus

Eestimaa Loomakaitse Liidu poole on pöördunud väga paljud inimesed looma omandiõigusega seotud küsimustes. Probleeme on erinevaid: nt ei tagastata teisele isikule hoiule antud looma või ei tagastata omanikule varjupaika toimetatud looma, seni ühiselt peetud looma soovitakse asjaolude muutumise üksi pidada, selgusetuks jääb looma omandiõigus looma varjupaigast looma, looma võõrandamislepingust soovitakse taganeda, ostuhinda alandada jne. Seetõttu otsustas ELL koostada käesoleva abimaterjali, mis aitab kindlaks teha, kuidas omand loomale tekib ning kuidas vaidluse korral käituda.

Omand loomale ning omandiõigust tõendavad dokumendid

Loomakaitseseadus omandiga seonduvat ei reguleeri. Loomakaitseseaduses on sätestatud varjupaiga ja kohaliku omavalitsuse õigus hulkuvat looma seal pidada ning vastava tähtaja möödudes hukata või  looma valdus uuele peremehele anda. Seega tuleb  omandit puudutavas osas  juhinduda asjaõigusseaduse sätetest. Vastavalt asjaõigusseadusele on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Omand tekib ainult seaduses sätestatud juhtudel.

Vastavalt tsiviilseadustiku ülsosa seadusele kohaldatakse loomadele asjade (vallasasjade) suhtes kehtivaid sätteid. Vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Enamasti on vallasasja müügi puhul lepingutes säte, mille kohaselt jääb asja omand kuni ostuhinna tasumiseni müüjale. Sel juhul eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon).

Eeltoodust tuleneb, et looma omand tekib looma üleandmisega või ostuhinna tasumisega või kokkuleppel pärast valduse üleandmist.

Eeltoodud sätetest tulenevalt on omandiõiguse üleandmise aluseks tehing ning omandit loomale tõendab eelkõige leping, mille alusel omand on üle läinud. Seetõttu soovitame looma ostmisel, müümisel, tasuta üleandmisel või kinkimisel omandiõigusega seotud vaidluste ärahoidmiseks alati sõlmida kirjaliku võõrandamislepingu, millega tuleb reguleerida kõik olulised tingimused . Tihtipeale ollakse arvamusel, et looma registreerimine enda nimele on omandiõiguse aluseks. Küll aga registrikanne omandiõigust loomale ei tõenda.  Näitena võib  tuua olukorra, kus inimene leiab kiibistamata hulkuva looma ning viib ta loomaarsti juurde, mikrokiibistab ja registreerib oma nimele – see aga ei tähenda, et looma märgistamise ja registreerimise korraldanud isik sellega looma omanikuks saab. Omandiõigust tõendavateks dokumentideks on siiski lepingud. Ka sõidukite puhul on sarnane olukord – omandiõigust autole ei tõenda ARK-s tehtud registrikanne, kui olemasolevast müügilepingust nähtub, et omanik on keegi teine.

Kui aga kirjalikku lepingut sõlmitud ei ole, tuleb omandit loomale tõendada muude võimalike olemasolevate tõenditega – tunnistajate ütlustega, võimalusel kirjavahetusega, looma käitumisega ja suhtumisega inimesesse, osapoolte käitumisega jne. Siinkohal võivad abiks olla ka looma registreerimist ja mikrokiipimist ning  looma  ravimist puudutavad dokumendid, samuti loomale väljastatud pass, millised iseseivalt omandiõigust loomale ei tõenda, kuid aitavad tõendada, seda, kas isik on looma suhtes käitunud kui omanik ning kas tal on täielik õiguslik võim looma üle. Oluline on teada, et alati ei saa isikut, kes looma suhtes omanikuna käitub, lugeda looma omanikuks kuivõrd vastav käitumine võib tuleneda nt hoiu- või muust sarnasest omanikuga sõlmitud lepingust.

Eraldi tuleb käsitleda olukordi, kus isik, kes looma omandiõiguse uuele omanikule üle andis, ei olnud selleks õigustatud (nt kui loom oli kõigest üleandja valduses mitte omandis). Sel juhul tuleb kõne alla heauskne omandamine (eeldusel, et looma omandiõiguse saanud isik ei olnud teadlik asjaolust, et konkreetne looma temale andnud isik ei olnud õigustatud looma omandit üle andma). Sellisel juhul loetakse looma uus omanik heauskseks omanikuks ning loom jääb talle. Küll aga ei saa heausksele omandamisele tugineda juhul, kui loom on tegeliku omaniku valdusest välja läinud tema tahte vastaselt (näiteks varastatud, ära kadunud, ära antud). Sel juhul on tegelikul omanikul õigus loom tagasi saada.

Ühine omand

Vastavalt asjaõigusseadusele on ühine omand kahele või enamale isikule üheaegselt kuuluv omand. Ühine omand võib olla nii kaasomand kui ühisomand. Sageli soetavad kooselavad isikud endale ühise lemmiklooma. Küll aga võib lahkumineku korral juhtuda, et pooltel tekib vaidlus, kellele loom kuulub. Enamasti on sel juhul tegemist ühise omandiga ning seega tuleb otsustada, kellele loom edaspidi kuuluma hakkab. Küll aga peab isik, kellele loom jääb, hüvitama teisele isikule pool looma väärtusest

Seetõttu soovitame vaidluste vältimiseks siiski looma soetamisel vormistada leping, millelt nähtub muuhulgas asjaolu, kelle omandisse loom üle antakse. Vaidluse korral soovitame samuti jõuda kirjalikule kokkuleppele. Vastasel korral on pooled sunnitud pöörduma kohtu poole (vaidlus võib olla kulukas ja kauakestev) ning sel juhul otsustab juba kohus, kellele jääb loom ning kes peab hüvitama teisele pool looma väärtusest.

Hulkuva looma omanikuks saamine

ELL-i poole on pöördunud ka isikud, kes on omale võtnud looma varjupaigast või nö tänavalt. Kuna varjupaika toimetatud või leitud loomade omandiõiguse küsimus ei ole alati üheselt mõistetav (ei ole selge, kas loom on peremehetu), siis ei ole alati selge ka asjaolu, millal ja kuidas varjupaigast või leitud looma võtnud isik saab looma omanikuks. Hulkuva loomana käsitletakse iga loomapidaja juurest lahti pääsenud looma või looma kelle omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. Vastavalt loomakaitseseadusele tuleb kohalikel omavalitsustel korraldada vastava teate saamisest esimesel võimalusel hulkuva looma kinnipüüdmine ja omanikule tagastamine, omaniku tuvastamise võimatusel looma varjupaika paigutamine ja omaniku kindlakstegemise korraldamine ning vastavate protseduuride järgselt (sh pildi, kirjelduse avalikustamine, hoidmine varjupaigas kaks nädalat alates pildi ja kirjelduse avalikustamisest) uue omaniku otsimine või looma hukkamine, kui omanikku ei õnnestu kindlaks teha või uut omanikku leida. Hulkuva looma ja peremehetu looma omanikuks on võimalik saada mitmel erineval moel. Asjaõigusseaduses on reguleeritud kolm võimalikku viisi hulkuva looma ja peremehetu looma suhtes omandiõiguse saamiseks – hõivamise, igamise või leiu teel.

• Hõivamine – asja, sh looma omanikuks saab hõivamise teel juhul, kui isik võtab peremehetu vallasasja oma valdusse tahtega saada selle omanikuks. Asja ei saa omandada, kui hõivamine on seadusega keelatud või valdusse võtmine rikub teise isiku õigust asi hõivata. Asi on peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Seega eeldab hõivamise teel omanikuks saamine seda, et hõivatav loom on peremehetu – ei ole olnud kellegi omandis või on omanik valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega ning vastavad asjaolud on selged ja teada (nt tegelik omanik on viinud looma teadlikult oma kodust eemale ja maha jätnud, või viinud oma looma varjupaika ning andnud teada, et ei soovi teda enam). Et teha kindlaks, kas loom on peremehetu, tuleb kindlasti teavitada loomast kohalikku omavalitsust ning avaldada looma foto ja kirjeldus kohalikus ajalehes ning soovitatavalt ka üleriigilises ajalehes. See välistab olukorra, kus leitud looma endale võtnud isikut loetakse pahatahtlikuks omandajaks.
• Leid – Isik, kes on kaotatud asja leidnud ja selle oma valdusse võtnud, peab sellest viivitamata teatama kaotajale või omanikule. Kui kaotaja või omanik on leidjale teadmata, on leidja kohustatud teatama leiust politseile, kui asja väärtus ületab 50 eurot. Kui leidja on oma kohustused täitnud ja omanik ei ole selgunud ühe aasta jooksul, arvates leiust teatamisest, omandab leidja asja. Kui asja väärtus ei ületa 50 eurot, algab eelnimetatud tähtaja kulgemine leiupäevast. ELL hinnangul on mõistlik lugeda mistahes lemmiklooma väärtuseks vähemalt 50 eurot ning teavitada leiust alati ka politseid. Leidja ei omanda asja, kui ta rikub teatamiskohustust või varjab leidu. Ka siin on oluline teavitada leitud loomast ja tema valdusse võtmisest kohalikku omavalitsust ning avaldada looma foto ja kirjeldus kohalikus ajalehes ning soovitatavalt ka üleriigilises ajalehes. See välistab olukorra, kus looma endale võtnud isikut loetakse pahatahtlikuks omandajaks.
• Igamine – Vallasomand tekib igamisega, kui isik valdab vallasasja katkematult viie aasta jooksul nagu omanik. Igamine on välistatud, kui valdaja on pahauskne. Valdaja on pahauskne, kui ta valduse saamisel teadis või pidi teadma, et ta valduse saamisega ei omandanud asja, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist. Samuti on igamise puhul oluline teavitada leitud loomast ja tema valdusse võtmisest kohalikku omavalitsust ning avaldada looma foto ja kirjeldus kohalikus ajalehes ning soovitatavalt ka üleriigilises ajalehes. See välistab olukorra, kus looma endale võtnud isikut loetakse pahatahtlikuks omandajaks.

Varjupaigast võetud looma omanikuks saamine

Alustuseks tuleks välja selgitada hulkuva looma õiguslik seisund varjupaigas. Varjupaigas oleva looma õigusliku seisundi kindlakstegemine on problemaatiline juhtudel, mil pole selge, kas loomal on omanik ning juhul, kui loomal on omanik, siis kes on see omanik (ja sellega kaasnev küsimus, kas loomaomanik on oma loomast loobunud tahtlikult, st looma hüljanud).

Hulkuva looma kinnipüüdmist ja varjupaika toimetamist võib pidada asjaõigusseaduse tähenduses leiuks. Üldjuhul tekib leidjal õigus anda leid üle uuele omanikule asjaõigusseaduse § 99 lg 1 alusel, kus on sätestatud, et leidjal on õigus pärast avalikku teatamist müüa asi avalikul enampakkumisel, kui asja hoidmine on ülemääraselt kulukas. Loomakaitseseadus ja selle alusel kehtestatud hulkuvate loomade määruses on sätestatud loomade suhtes erinormid. Nimelt võib vastava määruse § 4 lg 3 kohaselt kohalik omavalitsusüksus anda looma uuele omanikule, kui looma omanikku ei ole võimalik kindlaks teha (puudub mikrokiip või muu märgistus ja loom pole kantud registrisse ning looma pildi ja kirjelduse avalikustamisel pole tulemust olnud). Asjaõigusseaduses sätestatud avaliku enampakkumise läbiviimine iga varjupaigas viibiva looma suhtes oleks arusaadavatel põhjustel mõeldamatu. Loomakaitseseaduse § 5 lg-s 1 nähakse vaid ette, et omanikuta või loomapidaja juurest lahti pääsenud loomad tuleb kinni püüda ning tagastada omanikule või leida neile uus omanik. Samas sätestatakse Hulkuvate loomade määruse § 4 lg-s 2, et kohalik omavalitsusüksus peab korraldama hulkuva looma kirjelduse võimalikult laialdase avalikustamise veebilehel, ringhäälingus, trükiajakirjanduses või muul viisil, mis tagab selle jõudmise võimalikult kiirest igaüheni, kes teavet vajab. Kõnealuse määruse § 4 lg-s 3 nähakse aga ette, et kui looma omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, võib kohalik omavalitsusüksus anda looma uuele omanikule. Seejuures võib varjupaika toimetatud looma uuele omanikule üle anda pärast kahe nädala möödumist lõikes 2 nimetatud looma kirjelduse avalikustamisest. Kuna tähtaeg, mille möödumisel on omavalitsus õigustatud looma üle andma uuele omanikule, on väga lühike, siis on äärmiselt oluline, et avalikustamise kohustus on täidetud ning ka tegelikkuses sellisel viisil, mis tagab info jõudmise igaüheni, kes teavet võib vajada.

Asjaõigusseaduse kohaselt tekib leidjale leiu suhtes omand ühe aasta möödumisel arvates leidmisest. Looma omandamist leiu sätete järgi omavalitsuste või varjupaikade poolt üldjuhul ei toimu, kuna tavaliselt looma nii kaua varjupaigas ei peeta (loom antakse üle uuele omanikule või uinutatakse üldjuhul palju lühema aja jooksul – nagu öeldud on omavalitsusel seda õigus teha juba kahe nädala möödumisel alates looma kirjelduse ja pildi võimalikult laialdasest avalikustamisest) .

Asjaõigusseaduse ja loomakaitseseaduse koostoimest-vastuoludest ning muust omandiga seotud regulatsioonist peavad teadlikud olema ning lähtuma ka varjupaiga töötajad ja omavalitsused. Vastavalt loomakaitseseadusele ja selle alusel kehtestatud õigusaktidele tuleb hulkuva looma kirjeldus ja pildid ning muu oluline teave meediaväljaannetes avalikustada ning pärast avalikustamist hakkab kulgema 14 päevane tähtaeg, mille jooksul peaks omanik oma loomale järgi minema. Kui omanik järgi ei lähe (ei õnnestu kuulutust oma looma kohta leida või ei ole sellist huvi), on vastavalt seadusele varjupaigal õigus loom üle anda uuele omanikule või hukata.

Eeltoodud asjaõigusseaduse ja loomakaitseseaduse sätetest nähtub, et varjupaiga poolt looma andmisega uuele peremehele ei teki viimasel alati loomale omandiõigust ning ei ole alati välistatud, et ilmub välja tegelik omanik, kes soovib oma looma tagasi saada. Sellisel juhul tuleb loomulikult hüvitada tegelikul omanikul looma varjupaigast võtmisega ning looma ülalpidamisega kaasnenud kulud. Omand saab tekkida enamasti üksnes eelpool nimetatud viisidel (vallasasja üleandmisega eeldusel, et omandi küsimus on selge ja omanik on avaldanud tahet loomast loobumiseks selgelt või oma käitumisega, samuti hõivamisega või igamisega ja leiu teel). Nagu öeldud, tekib varjupaigast võetud loomade osas omandiõigus uutel peremeestel võetud looma suhtes kohe looma üleandmisega üksnes juhul, kui looma suhtes on järelevalveametnikud rakendanud loomakaitseseaduses sätestatud looma äravõtmist või kui omanik on kindlaks tehtud ja ta on kirjalikult avaldanud soovi looma omandist loobuda või kui omanik on oma käitumisega andnud mõista, et ta looma ei soovi (viinud looma varjupaika vastava sooviga või nt sidunud metsa puu külge kinni, ei tule loomale varjupaika järgi, kuigi on teadlik). Neil puhkudel on omandi tekkimise viisideks vallasasja üleandmine ja hõivamine.

Teistel puhkudel (kui omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha) tekib uutel peremeestel omand loomale enamasti igamise teel, st isikud käituvad looma suhtes viie aasta jooksul nagu omanikud. Kõne alla võivad tulla  küll ka teised asjaõigusseaduses omandamise viisid nagu hõivamine ja asja üleandmine (nt hiljem selgub, et omanik looma hüljanud, et loom oligi peremehetu,  või et omanik ilmub välja, aga loobub loomast).

Eeltoodust tuleneb, et varjupaigast looma uuele peremehele andmisel tuleb omandi ülemineku kindlakstegemisel lähtuda sellest kas omanik on kindlaks tehtud või mitte. Kui omanik ei ole kindlaks tehtud ja teda ei tehtagi kindlaks, läheb looma omand uuele omanikule üle üldjoontes viie aasta pärast.  Kui varjupaigas ei õnnestu looma omanikku kindlaks teha, kuid hiljem uue peremehe juures omanik selgub, siis tulebki omandi kindlakstegemisel lähtuda sellest kas omanik hülgas looma või väljus loom omaniku tahte vastaselt tema valdusest.  Kui varjupaigas õnnestub omanik tuvastada ning viimane teda tagasi ei soovi või on hüljanud, siis läheb looma omand uuele peremehele reeglina üle temale varjupaigast looma üle andmisega.

Eeltoodust tuleneb, et looma omandiõigust varjupaika sattumisel ning sealt uuele peremehele andmisel on suhteliselt keeruline kindlaks teha ja vaidluse korral tuleks pöörduda kohtu poole.

 Omandi kaitse, õiguskaitse

Kui esineb olukord, kus omandiõigust on rikutud (nt, kui loom on võõras valduses ning teda ei tagastata), siis on võimalus pöörduda nõudega tsiviilkohtusse. Vastavalt seadusele on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Nõude esitamisel tuleb lisada kõik olemasolevad tõendid (eelkõige kirjalik leping või selle puudumisel mud tõendid).

Samuti võib esineda olukordi, kus on ostetud nt hinnaline tõukoer ning hiljem selgub, et koeral on tõsised tervisehädad või muud puudused või kaasneb tõsiste tervisehäirete või haiguste tagajärjel koera surm ning on selge, et looma üleandnud isik pidi vastavas asjaolust teadlik olema. Sellistel juhtudel on ostjal reeglina võimalik lepingust taganeda või paluda ostuhinna alandamist (juhul, kui koer elus). Lisaks saab nõuda kahju hüvitamist (ravikulud, hingelised kannatused jne).

Kohtu poole pöördumisel soovitame mistahes juhtumi korral kasutada juristi abi (et asi ei jääks menetlemata õigusteadmiste puudumise tõttu). Nõude korrektsel vormistamisel saavad abistada liidu juristid.

Täiendavate küsimuste korral soovitame lisainfo saamiseks pöörduda Eestimaa Loomakaitse Liidu juristide poole e-posti aadressil info@loomakaitse.eu või Eestimaa Loomakaitse Liidu kodulehe kaudu – https://loomakaitse.eu/jurist-aitab/.