Eesti loomakaitse eelmise sajandi kolmekümnendail.
Loomakaitse ideoloogilisi aluseid
Kuidas loomi kaitsti? 1935. aastal oli Eestis 22 loomakaitseseltsi ja -ühingut, kuhu kuulus 4500 täiskasvanud liiget. Neist 18 oli 1929. aastal ühinenud Eesti Loomakaitsjate Liiduks (edaspidi ka ELL). Loomakaitse põhimõtetest on ehk tähtsaim rakendusliku tegevuse filosoofiline alus. ELL lähtub Genfis asuva rahvusvahelise loomakaitse büroo sätestatud tegutsemispõhimõtetest, propageerides tegevuste mitmekülgsust ja loomakaitse eri aspektide integratsiooni. Uudne lähenemine taunib teoloogide seniseid seisukohti, mille järgi loomadel polevat õigusi ja nad peavadki täielikult sõltuma inimeste tahtest. Tsiteerin rahvusvahelise büroo toonast presidenti Louise Lind-af-Hagebyd: “Füüsiliselt inimene lõikab kurjust, mida ta külvab. Inimolevuste kaitse ja loomade kaitse on üks ja seesama” (1935).
Inimorjuse ja lastekaubanduse kaotamine on ideoloogiliselt lähedalt seotud hüljeste kaitsmise ja kaevandushobuste töötingimuste parandamisega. Vastavalt võitleb ELL nt loomkatsete vastu, kuid mõistab rangelt hukka ka putukate püüdmise ja surmamise õppeotstarbel, lastele liblikavõrkude kinkimise jms (ELS 4/1935: 67). Piinamine ja asjatu surmamine on ülekohus ja toorus ka lapse enda vastu, kui seda lubada, võtab nimetatud numbri juhtkiri teema kokku. Veel refereeriksin lõiku A. M. (A. Matto?) artiklist “Kuhu suundub inimsugu?” alapealkirjaga “Loomakaitse ülesandeks on inimsoo hinge äratamine”: Halastamatu ümberkäimine loomadega, nende elu- ja õnne- õiguse mitte tunnistamine on ainult osa peaeksimustest inimsuse osas tähtsa eraldamisest tähtsusetust. Lapsele õpetamine, et tähtsam on olla hea kui tark, on kogu inimsuse kaaluvaim elutõde. Teoorias on inimese vendlus tunnustatud mõnes olukorras usu- ja kõlblusõpetajate poolt. On aga olemas kogu selle maakera loojuse vendlus (Matto 1935).
ELLi esimees Bernhard Methusalem usub, et: “Loomakaitsja inimene on inimtüübi ideaal. Inimene, kes ei tee halba loomale, ei tee seda ka oma kaasinimesele. Meie rahvas oma hingelaadilt on kaine ja loomasõbralik ning tema iseloomus puudub üldse kalduvus toorusteks ja loomapiinamiseks. Üksikud loomadega halvasti käitumise ja piinamise juhused tulevad ette eranditena ning needki rohkem alateadlikult, mistõttu peaksivad täiel määral välditavad ja parandatavad olema vastava loomakaitselise selgitustööga ilma igasuguste sanktsioonide tarvitamiseta” (Methusalem 1936: 127).
Paraku näitab elu, et B. Methusalemi idealistlik arvamus ei pidanud paika ja loomade turvalisust tuli tagada just nimelt sanktsioonide ja seaduse jõu abil.
1930. aastate seadusandlus loomakaitsest
ELLi juhatuse liige Arnold Kattemaa nendib: “Ei ole üheski kultuurriigis veel välja töötatud seadusi, mis kindlustaks loomale täielikult tema õigused (Kattemaa 1935: 47).
Eesti Vabariigis kehtivas kriminaalseadustikus ja jahiseaduses käsitleti loomapiinamist ainult mõnes harvas paragrahvis. Põhiliselt mõisteti loomade piinajad süüdi kriminaalseadustiku § 276 alusel (Loomade asjata piinamine on karistatav). Kaudselt toetasid loomakaitse ideed veel kriminaalseadustiku § 244–249, jahiseaduse § 22– 23 ning tapamajade ja liha järelevaatuse seaduse § 23. Loomade vedu raudteel reguleerib loomade ja loomatoorsaaduste veomää- rus (Riigi Teataja 149, 1925, muutustega Riigi Teataja 103, 1931), määrust refereerib ELLi juhatuse liige, vandeadvokaat B. Methusalem 1936. aasta Eesti Loomasõbra avanumbris. Lõpuks võiks õigusaktina käsitleda ka 1993. aasta Haridus- ja Sotsiaalministeeriumi Teatajas nr 11 avaldatud üleskutset luteri, õigeusu ja kõigi teiste usuühingute juhtidele paluda käsitleda loomakaitse aadet loomakaitsepäevale ligemal pühapäeval peetavas jutluses (vt ka ELS 5/1935: 98).
Esimest “päris” loomakaitseseaduse kava hakkab ELL rahvusvahelisi eeskujusid järgides välja töötama 1935. aastal (vt ELS 6/ 1935: 108–112). Ette rutates võib öelda, et eelnõu võttis vastu nii ELLi juhatus kui 1936. aasta Tartu VIII loomakaitse kongress ja see esitati riigivanemale 1937. aasta alguses. Seni püüdis Eesti Loomakaitse Liit, et iga maakond ja linn kehtestaks kohaliku loomakaitsealase sundmääruse. Kahjuks polnud omavalitsuste loomakaitseline teadlikkus teab kui kõrge ja 1935. aastal kehtisid loomakaitse sundmäärused ainult kahes maakonnas – Valgamaal (vastu võetud 1931) ja Pärnumaal (vastu võetud 1932) – ning järgmistes linnades: Tallinnas (1922, muudetud 1929), Tartus (1928), Nõmmel (1929), Rakveres (1929), Narvas (1930), Valgas (1930), Paides, Võrus, Haapsalus, Petseris (kõik 1931) ja Tõrvas (1933). Eesti Loomakaitse Liidu pidev pealekäimine tingis sundmääruse vastuvõtmise Läänemaal (1935), läbirääkimised jätkusid Viru maavalitsusega. 1935. aastal tegi ELL politseivalitsusele ettepaneku võimaldada politseikoolile mõned ainetunnid loomakaitsealase seadusandlusega tutvumiseks. Ettepaneku tagajärjed ei ole teada.
Seega sai seaduse jõudu rakendada loomapiinajate vastu enamasti ainult siis, kui nad sõitsid nt Tartu maakonnast Tartu linna ja sooritasid oma väärteod seal. Veenmaks ühiskonda loomi kaitsvate seaduse vajalikkuses, kirjeldas ELS igas numbris räigeid loomade väärkohtlemise juhtumeid, mis olid koondatud rubriiki “Loomakaitseliikumise uudismaa”.
Pisut statistikat
1934. aasta rahvaloenduse andmeil elas Eestis 1 061 000 inimest. Nendest elas linnades 342 400 ja maal 718 900 inimest. Linnarahvastiku osatähtsus oli 32,2%. Võrreldes 1922. aastaga oli nende osa võrreldes maarahvaga kasvanud 4%. Rahvastiku tihedus ruutkilomeetril oli 23,5 inimest (Noor 1993: 94).
Loomade kohta on sama aasta võrdlusandmed järgmised. Eestis oli 211 500 hobust, 676 300 veist (neist lehmi 406 700), 552 100 lammast, 281 700 siga ja 995 300 kodulindu. Kokku oli Eestis 2 516 500 põllumajanduslooma ja lihtne arvutus näitab, et neid oli ruutkilomeetri kohta umbes 66, niisiis 2,8 põllumajanduslooma ühe inimese kohta (Noor 1993: 297).
Kokkuvõtte
1930. aastail oli loomakaitse Eestis jõud, mille liikmetel oli arvestatav positsioon ühiskonnas. Samas ei olnud loomade väärkohtlemine ning loomadele suunatud julmus ja vägivald haruldane ei linnas ega maal. Maal esines peamiselt hobuste ja tapamajja viidavate kariloomade peksmist, hobuste ülekoormamist ja hooletusse jätmist, vä- givallajuhtumid olid seotud alkoholi pruukimise ja utilitaarse suhtumisega; massiliselt esines salaküttimist. Linnas olid mured seotud voorimeeste hobustega, kuid olukorda parandasid kohalike omavalitsuste sundmäärustega kehtestatud nõudmised, mille täitmist loomakaitse kontrollis. Linnades tuli ette rohkem linnupesade hävitamist, loomade mõnitamist ja sandistamist. Paljud nimetatud juhtumitest jõudsid tänu loomakaitsjaile kohtusse ja loomavägivald sai seadusega ettenähtud karistuse. Ajakirjas Eesti Loomasõber avaldatud materjalide põhjal hõlmas loomakaitseseltside tegevus põhiliselt põllumajandus- ja traditsiooniliste lemmikloomade olukorra parandamist, millega seoses tehti rahvaharidustööd loengute ja teavitavate trükiste kaudu, kontrolliti turge, laatu ja majapidamisi loomapidamistingimuste osas, töötati välja ning esitati omavalitsustele kehtestamiseks loomi kaitsvaid õigusakte ja üllitati juba nimetatud ajakirja, mis lisas eesti loomakaitsele ka rahvusvahelise mõõtme. Tallinnas oli hästi toimiv kodutute koerte ja kasside varjupaik; maakonnalinnades avati eutanaasiapunkte, õige rautamise töökodasid jm.
Autor: Loone Ots , ELL asutajaliige
