Roti pidamine
Roti pidamine
Ladina keeles: Rattus norvegicus
Inglise keeles: Rat
Tutvustus
Rotid kuuluvad kõige intelligentsemate näriliste hulka – teistest loomadest võrreldakse neid tihti koertega. Nad on väga uudishimulikud loomad, kes on alati valmis inimesega suhtlema.
Vastupidiselt levinud arvamusele on lemmikuna peetavate rottide esivanem rändrott, mitte kodurott. Rändrotid on pärit Hiinast, kust nad keskajal üle maailma levisid ning koduroti välja tõrjusid. Kodustama hakati rotte juba 18. sajandil. Lemmikrotid on pikema eluea ja parema iseloomuga kui nende rändrottidest eelkäijad – neil on aidanurgas elava metsiku rotiga samapalju ühist kui taksikoeral ja hundil.
Rottide kõige iseloomulikumaks tunnuseks on nende saba: sama pikk kui roti keha, kerge karvastikuga ja lihaseline. Rott kasutab oma saba nagu viiendat jalga – sellega saab ronimise ajal võrest kinni haarata ning tasakaalu hoida. Erinevalt oma metsikutest esivanematest ei ole lemmikrotid ainult pruunid; on ka valgeid, musti, oranže, siniseid… Samuti varieerub rottidel karvkatte tüüp, kõrvakuju ja silmavärv.
Rotid elavad keskmiselt 2 aastat, aga võivad elada ka üle 4 aasta. Põhilisteks tervisehädadeks on hingamisteede probleemid ja kasvajad.
Käitumine
Rotid on karjaloomad ja seega on suhtlemine liigikaaslastega neile väga oluline. Kuna inimesel ei ole lihtsalt võimalik ööpäevaringselt rottidele seltskonda pakkuda, siis peaks rotte pidama vähemalt kahekaupa samasooliste paaridena – näiteks kaks õde või kaks venda -, aga neid võib ka suuremate gruppidena pidada. Isast ja emast rotti ühes puuris hoides on emane kogu aeg tiine ja see vähendab tema eluiga.
Rottidel on puuris range hierarhia – selge järjekord, kes kelle sõna kuulab. Selle paikapanekul võib ette tulla küll omajagu kähmlusi, kuid see on paratamatu. Tähtsaimat rotti nimetatakse alfaks ning kõik teised kuulavad tema sõna. Alfa ei pruugi olla tingimata vanim või tugevaim rott – kuigi oma võimu kehtestatakse teisi selili pannes, on tegelikud suhted keerukamad. Samas tasub alati jälgida, ega kellelegi liiga ei tehta; kui keegi veriseks hammustatakse, ei ole see enam lihtne suhtlemine.
Uusi rotte tuleb teistele rottidele kõigepealt tutvustada: kohe puuri paneku asemel lasta nad kokku neutraalsel pinnal, mida vanad rotid enda omaks ei pea, ja neid pidevalt jälgida. Mida nooremad rotid, seda tõenäolisemalt nad omavahel läbi saavad. Samuti tuleb uut rotti endaga aegamööda harjutada: esialgu võib lihtsalt puuri juures istuda ja rotiga rääkida, et ta inimese hääle ja lõhnaga harjuks.
Kui rotti on väiksest peale inimestega harjutatud ning temaga iga päev tegeletakse, on rott väga sõbralik ja aktiivne suhtleja. Siiski armastavad rotid pigem omaette toimetada ja ainult vahepeal inimeselt pai nuruda, aga mõnedest rottidest võivad ka süleloomad saada.
Roti kätte võtmiseks pista talle käsi kõhu alla või lase tal endal oma käele tulla – nii on tal mugavam ja turvalisem. Mitte mingil juhul ei tohi rotti tõsta sabast – see on rotile väga valus!
Rottidel on kombeks ka üksteist ja kõike endale kuuluvat (sealhulgas ka inimesi) pisikeste lõhnatute pissitilkadega märgistada. Selle pärast ei tohi rotiga pahandada – ta annab niiviisi märku, et see asi kuulub talle.
Pidamine ja elutingimused
Kahele rotile sobiv puur peaks olema vähemalt 60x60x40cm. Puur peaks olema kindlasti traatvõrega – akvaariumid ja plastmassist terraariumid ei võimalda rotil ronida, samuti on raskem neisse puuridesse sisustust lisada. Sama probleem on ka merisea- ja küülikupuuridel. Hamstripuurid on reeglina liialt väiksed – kuigi need võivad paista väiksele rotile sobivat, tuleb arvestada, et täiskasvanud rott on kuni 5 korda suurem kui rotipoeg. Rott peab saama end puuris välja sirutada! Tuhkru- ja tšintšiljapuurid on väga head, kuid ei sobi noortele rottidele, kes võivad läbi võre välja pugeda.
Üks põhilisi elemente puuri sisustuses on riiulid. Need peaksid olema plastmassist – võreriiulid on roti käppadele kahjulikud ning puidust riiulid võivad ajapikku haisema hakata. Muu sisustuse osas võib lasta fantaasial lennata: torud, majad, rippkiiged ja nii edasi. Neid on saadaval loomapoodides, kuid internetis leidub ka hulgaliselt soovitusi, kuidas ise midagi meisterdada. Sisustus peab olema rotile ohutu: värvimata, liimivaba ja võimalikult looduslähedane. Kiikede tegemiseks sobib hästi fliis, kuna sinna ei jää roti küüned kinni. Jooksurattad ja jooksupallid ei sobi rottidele, sest need põhjustavad selgroo kahjustusi.
Puuris peab olema aluspanu. Selleks sobib peaaegu kõik peale paakuvate kassigraanulite ja ajalehtede; samuti ei sobi hein, kuna see läheb kiiresti haisema. Suurem osa rotipidajaid kasutab poes müüdavat saepuru (kindlasti ei sobi lõhnastatud saepuru!) või paberi baasil aluspanu. Osasid rotte saab treenida ka pissinurka kasutama.
Joogi- ja sööginõude osas on lai valik. Vee jaoks sobib kõige paremini seinale kinnituv joogipudel. Vett võib ka kausiga panna, aga sel juhul tuleb seda mitu korda päevas vahetada. Söögikausiks sobivad eelkõige seinale kinnituvad metallist või plastikust kausid, aga võib kasutada ka raskemat keraamilist kaussi, mida rotid ümber ei aja.
Rotte ei pea üldiselt pesema ega kammima – terved rotid hoolitsevad oma välimuse eest ise. Pesta võib rotti siis, kui ta on väga määrdunud või ei suuda ennast ise puhastada
Toitumine
Rotid on kõigesööjad: neile võib anda nii liha kui taimset toitu, tuleb ainult jälgida, et see ei oleks liiga soolane, magus, vürtsine või rasvane. Rottidele ei tohi anda gaase tekitavaid toite (herned, oad, kapsas jne.) ega gaseeritud jooke – rotid ei suuda gaase väljutada!
Kuivtoiduna võib kasutada ainult rottidele mõeldud segusid. Tuleks eelistada graanultoite, kuna neist ei saa rott endale meeldivaid palasid välja valida. Suurem osa poetoitudest ei ole piisavalt hästi tasakaalustatud ja seega ei sobi rottidele põhitoiduks; kindlasti tuleks juurde anda ka värsket ja aedvilju.
Maiustusteks sobivad näiteks pähklid, rosinad, keedetud vutimunad, kuivatatud puuviljad ja koeraküpsised. Kindlasti ei tohiks nendega liialdada.
Loomapoes on saada ka mineraalkive, mida võib rotile puuri panna – neid närides saab rott oma dieedist puuduvaid mineraalaineid.
Paljunemine
Rotid saavad suguküpseks 3,5-4 nädalaselt, tiinus kestab 22-24 päeva. Pojad (keda võib olla 1-20) on sündides paljad ja pimedad ning vajavad koos emaga rahu. Poegi ei tohi loovutada enne 1,5 kuu vanuseks saamist.
Kasulikud lingid internetis:
Põhjalik info rottidest (inglise keeles)
