Vabariigi Presidendile

Taotlus jätta välja kuulutamata veterinaarseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (918 SE)

Austatud Vabariigi President

Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) ja pöördumise lõpus nimetatud loomakaitseorganisatsioonid paluvad põhiseaduse § 107 lõike 2 alusel jätta välja kuulutamata Riigikogus 28. oktoobril 2026 vastu võetud veterinaarseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus ning saata see Riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks.

Pöördujad toetavad koerte, kasside ja valgetuhkrute kohustuslikku mikrokiibiga märgistamist ning ühtse riikliku registri loomist. ELL on neid muudatusi aastaid taotlenud. Register peab võimaldama looma kiiresti omanikule tagastada, tagama tema päritolu ja liikumise jälgitavuse ning toetama loomade kaitset ja järelevalvet.

Taotlus puudutab nende eesmärkide saavutamiseks valitud korraldust, mis takistab loomade kiiret tagastamist omanikele, raskendab nende registreerimist ning vähendab loomakaitseühingute võimalusi loomi abistada. Nii pärsib kehtestatav korraldus seaduse enda eesmärkide saavutamist. Esmakanne seotakse veterinaararsti tasulise teenusega. Loomakaitseühingute registrijuurdepääsu alused ja ulatus ei ole seaduses piisavalt selgelt määratud. Teise lugemise seletuskirjas kirjeldatud lahendus seob päringuõiguse varjupaiga tegevusloaga, kuigi tegevusloa andmisel andmekaitsenõuete täitmist ei hinnata (andmekaitset puudutavad nõuded või tingimused ei ole tegevusloa kontrolliesemeks). Pidaja vahetuse registreerimiseks pannakse senisele pidajale kinnitamiskohustus, kuid seadusest ei selgu, kuidas saab uus pidaja oma kohustuse täita, kui senine pidaja koostööd ei tee. Samuti vajavad lahendust seniste registrikannete täielik ülekandmine ja registrisse kantava pidaja määratlemine. Nende kohustuste mõju hinnati ilma mõjutatud ühingute tegelikku tööd ja kulusid välja selgitamata.

Vastuvõetud seadus ei arvesta, et valdkonnas tegutsevad loomade abistamisega nii samalaadse kui ka erineva tegevusega organisatsioonid. Osa varjupaiku tegutseb omavalitsuse lepingupartnerina hulkuvate loomade püüdmisel ja pidamisel. Osal neist on kehtiva veterinaarseaduse § 25 lõike 2 punkti 3 alusel tegevusluba, mida nõutakse koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki viimisel; ülejäänud varjupaigad ja ühingud on kohustatud järgima teatamiskohustust.

Paljud loomakaitseühingud tegutsevad praegu teatamiskohustuse alusel ning tegelevad nii hulkuvate kui ka omaniku loovutatud loomadega, kasutades sageli hoiukodude võrgustikku. Osa ühingute tegevus piirdub omaniku loovutatud ja PTA võõrandatud loomade abistamisega ning leitud loomade omaniku tuvastamise ja kohese omanikule tagastamisega, ilma et loomi varjupaika paigutataks.

Loomakaitseseaduse muudatusega (899 SE) kehtestatav siseriiklik loakohustus lähtub hulkuvate loomade pidamisest ja nende hoiukodudesse paigutamisest. Registritoiminguid vajavad aga ka ühingud, kelle tegevus selle loakohustuse alla ei kuulu. Uus registrikorraldus ja riigilõivuvabastus kohtlevad neid ühinguid erinevalt, kuigi nad teevad loomade abistamisel samalaadseid toiminguid ja vajavad leitud looma omaniku tuvastamiseks samu andmeid.

Esitasime 23.10.2026 taotluse jätta välja kuulutamata 21. oktoobril 2026 vastu võetud loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seadus (899 SE). Mõlemad seadused jõustuvad 2027. aastal ning panevad kohustusi samadele loomakaitseühingutele nende hoole all olevate loomade pidamisel ja registreerimisel. Loomakaitseseaduse muudatus seab ühingute tegevuse jätkamise sõltuvusse tegevusloast ja kogu hoiukoduvõrgustiku eest vastutava veterinaararsti leidmisest. Veterinaarseaduse muudatus lisab veterinaararsti kaudu tehtavate esmakannete kulu ning seob kavandatud registrijuurdepääsu sama tegevusloaga.

Käesoleva taotluse ese on 918 SE-ga kehtestatav registrikorraldus ja riigilõivuvabastus. Loomakaitseseaduse muudatusele viitame kui õiguslikule keskkonnale, milles uued registrikohustused samadele ühingutele rakenduvad. Sellest tulenevad kohustused on asjakohased 918 SE lisakoormuse ja üleminekukorralduse hindamisel. Loomakaitseseaduse muudatuse põhiseaduspärasuse kohta oleme esitanud eraldi pöördumise.

Seaduste koosmõjul sõltub ühingu võimalus jätkata loomade abistamist üha enam ostetavatest teenustest ja kolmandate isikute koostööst. Nende kohustuste kogukulu, teenuste kättesaadavust ja mõju ühingute abistamisvõimele ei ole koos hinnatud.

Palume kontrollida, kas 918 SE määrab piisavalt selgelt registrikohustuste adressaadid, kohustuste sisu ja täitmise tähtajad ning pidaja isikuandmetele juurdepääsu olulised alused. Samuti palume hinnata, kas veterinaararsti kaudu tehtava esmakande nõue on loomakaitseühingute puhul vajalik ja mõõdukas ning kas riigilõivuvabastuse saajate erinev kohtlemine on põhjendatud. Need küsimused puudutavad põhiseaduse § 3 lõikest 1 tulenevat olulisuse põhimõtet, §-dest 10 ja 13 lõikest 2 tulenevat õigusselgust, §-st 14 tulenevat õigust toimivale menetlusele, §-ga 26 kaitstud eraelu puutumatust ning §-dega 12 ja 48 koostoimes §-ga 11 kaitstud õigusi. Karistusvastutusega tagatud kohustuste puhul tuleb arvestada ka § 23 lõikest 1 tulenevat määratletusnõuet.

1. Registrikorraldus peab arvestama loomakaitseühingute tegelikku tööd

Loomakaitseühingud abistavad hulkuvate loomade kõrval omaniku loovutatud loomi ning loomi kolooniatest, kus loomad on kontrollimatult paljunenud ja omanik nendega enam toime ei tule. Samuti võtavad nad vastu Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) äravõetud ja võõrandatud loomi. Nad korraldavad ravi ja leiavad sobivad hoiukodud, otsivad loomadele uusi kodusid, kontrollivad leitud loomade mikrokiipe ja tagastavad loomi omanikele ilma neid varjupaika või hoiukodusse paigutamata.

Vabatahtlikud ühingud tegutsevad ka töövälisel ajal ja nädalavahetustel, sealhulgas olukordades, kus omavalitsuse lepingupartnerist varjupaik ei ole kättesaadav või ei saa looma kohe vastu võtta.

Praegu on lemmikloomade registreerimiseks kasutusel peamiselt kaks registrit: llr.ee ja lemmikloomaregister.ee. Lemmikloomaregister.ee võimaldab avalikku päringut mikrokiibi numbri alusel. Ühingud kasutavad peamiselt llr.ee registrit, kus nad teevad ise kõik vajalikud toimingud: kontrollivad kiibi andmeid ja võtavad omanikuga ühendust, kannavad registrisse päästetud loomad (esmakanded) ja registreerivad loomad uuele omanikule. Uus korraldus võtab ühingutelt võimaluse teha esmakandeid senisel viisil ning muudab nende päringuõiguse sõltuvaks kavandatavast juurdepääsukorrast.

Ühingud võtavad loomi vastu erinevatel alustel: leitud loomana, omaniku loovutuse alusel, PTA otsuse alusel. Kõik need loomad ei ole veterinaarseaduse (VS) § 37 lõigete 2 ja 4 tähenduses omanikuta või loomapidaja juurest lahti pääsenud loomad. Registripäringuid ja toiminguid on sageli vaja teha enne, kui loom ühingu nimele registreeritakse.

Sageli tekivad kolooniad loomapidaja elukohas, kus loomad on kontrollimatult paljunenud ja omanik nendega enam toime ei tule. Ühingute praktikas on sellistes olukordades jäänud abi korraldamata, sest omavalitsus käsitleb loomi omanikuga loomadena ning PTA ja omavalitsus tõlgendavad sekkumise aluseid erinevalt. Loomade abistamine on sel juhul praktikas võimalik loomakaitseühingu kaudu, kes võtab loomad omaniku loovutuse alusel vastu, ravib ja hooldab neid ning leiab neile uue omaniku. Need loomad on omaniku loovutatud loomad.

VS § 32 lõikes 5 sätestatud erikohustus on seotud hulkuva looma pidamisega loomakaitseseaduse § 5 lõikes 2 nimetatud ajavahemikul. Omaniku loovutatud või PTA võõrandatud looma puhul täidab ühing registrikohustusi juriidilisest isikust loomapidajana. See toob kaasa järgmised küsimused.

• Loom on registrisse kantud. VS § 32 lõige 6 paneb uuele pidajale kohustuse registreerida pidaja vahetus ning senisele pidajale kohustuse üleandmist kinnitada. Kui loovutaja või isik, kellelt PTA looma võõrandas, kinnitust ei anna, peab ühingul olema selge võimalus esitada loovutusleping või PTA otsus ja selle alusel registriandmed muuta. Sellise menetluse alused seadusest ei selgu.
• Looma ei ole registrisse kantud. Esmakande korraldab veterinaararst VS § 32 lõike 7 punkti 1 alusel. VS § 121¹ lõige 2 nõuab veterinaararsti kaudu registreerimist ka juba kiibitud, kuid registreerimata loomade puhul. Iga sellise looma registreerimine sõltub teenuse kättesaadavusest ja selle eest tasumisest.
• Kui esmakande või pidaja vahetuse tegemine takerdub, ei kajasta register looma tegelikku pidajat. See raskendab ka järgmise üleandmise registreerimist ning võib viivitada looma uude koju jõudmist. Looma pidamise ja ravi kulud jäävad samal ajal ühingu kanda.

Ühing jääb seega olukorda, kus tal on kohustus loom registreerida, kuid kohustuse täitmine sõltub kolmandatest isikutest.

Seadus peab andma ühingule registris rolli, mis vastab tema tegelikule tegevusele, sõltumata looma õiguslikust staatusest. Ühingul peab olema võimalik:

• teha mikrokiibi numbri alusel päring enne looma vastuvõtmist, et tuvastada, kas loomal on registreeritud pidaja;
• kanda loovutatud või PTA võõrandatud loom enda nimele loovutuslepingu, muu üleandmist tõendava dokumendi või pädeva asutuse otsuse alusel;
• teha juba kiibitud looma esmakanne ise;
• registreerida looma üleandmine uuele pidajale.

Nende toimingute alus ja ulatus tuleb määrata seaduses.

2. Loomakaitseühingute registrijuurdepääsu alused ja ulatus ei ole piisavalt selged

Loomakaitseühingud kasutavad mikrokiibi numbri alusel tehtavat päringut, et tuvastada leitud looma pidaja või omanik ja tagastada loom kohe. Seda tehakse ka õhtusel ajal, nädalavahetustel ja riigipühadel, kui varjupaigad ei ole kättesaadavad. Kiibi kontrollimine ja looma kohene tagastamine ei eelda tingimata looma varjupaika paigutamist ja tema varjupaigas pidamist.

VS § 34 lõike 3¹ punkti 5 kohaselt sätestatakse andmetele juurdepääsu kord loomade registri põhimääruses. Teise lugemise seletuskirja järgi vastas Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ELL-i ettepanekule luua ühingutele eraldi kasutajaroll, et mikrokiibi numbri alusel saavad päringut teha tegevusloa saanud varjupaiga pidajad. Avalikku kiibipäringut ei säilitata.

Sellest tuleneb otsene probleem: leitud looma omaniku tuvastamise võimalus seotakse loaga, mille eesmärk ja kontrolliese puudutavad loomade pidamist. Päringut vajavad ka ühingud, kes looma pidamisele ei võta, vaid kontrollivad tema mikrokiipi ja aitavad ta kohe koju. Samuti vajavad päringuõigust ühingud, kes tegutsevad loakohustuse üleminekuajal õiguspäraselt ilma tegevusloata.

Loomakaitseseaduse § 5 lõike 1 kohaselt tuleb hulkuvad loomad kinni püüda ning tagastada omanikule või leida neile uus omanik. Püüdmist ja pidamist korraldab kohaliku omavalitsuse üksus (§ 5 lõige 3) ning omaniku kindlakstegemise korra kehtestab Vabariigi Valitsus (§ 5 lõige 4). Uue seadusega pannakse hulkuvate loomade pidamisega ja hoiukodudesse paigutamisega tegelevale ettevõtjale kohustus esitada andmed enda ja loomakaitseseaduse § 5 lõikes 2 nimetatud ajavahemikul varjupaigas või hoiukodus peetava looma kohta (VS § 32 lõige 5). Seletuskirja järgi on selle registrikohustuse eesmärk tagada loomade jälgitavus ajavahemikul, mil kohalik omavalitsus korraldab hulkuvate loomade pidamist. Samas rõhutab seletuskiri, et jälgitavuse osana on oluline teada, kes looma tema sünnist surmani peab.

VS § 32 lõike 5 sõnastus ei sea registrikohustuse eelduseks omavalitsusega sõlmitud lepingut. Seetõttu peab ka rakendusaktides ja registri kasutajaõiguste korralduses olema tagatud, et kohustust saavad täita kõik sättes nimetatud ettevõtjad, sealhulgas omavalitsusega lepingut mitteomavad ühingud. Seletuskirjas kirjeldatud omavalitsuse korraldatud pidamine ei tohi kujuneda aluseks, mille järgi jäetakse teised sama tegevusega ühingud vajalikest registritoimingutest kõrvale. Looma jälgitavus peab olema tagatud sõltumata sellest, kas tema abistamise eest tasub omavalitsus või kaetakse kulud annetustest.

Kohustuse adressaadid on määratud loomakaitseseaduse muudatuse (899 SE) terminite kaudu. Nendel tegevusaladel tegutsemine eeldab loomakaitseseaduse § 5⁴ lõike 1 järgi tegevusluba. Register hakkab tööle 1. juunil 2027, kuid olemasolevatel ühingutel peab tegevusluba olema alles 1. jaanuariks 2028 (loomakaitseseaduse § 81¹ lõige 17). Kuni tegevusloa saamiseni tegutsevad ühingud üleminekusätte alusel õiguspäraselt ilma loata.

Teise lugemise seletuskirjas kirjeldatud juurdepääs üksnes tegevusloa saanud varjupaiga pidajatele jätab lahendamata nende ühingute olukorra registri käivitumise ja tegevusloa saamise vahel. Kui kasutajaõiguse andmine sõltub tegevusloa olemasolust, ei saa ühing sel ajal teha vajalikke päringuid, kuigi tema hoole all on loomad, kelle omanik tuleb tuvastada ja kelle andmed tuleb registrisse esitada. Ühingule ei saa panna registrikohustust, jättes talle selle täitmiseks vajaliku juurdepääsu andmata ajal, mil ta tegutseb seaduse järgi õiguspäraselt.

Andmete esitamise kohustus ei anna aga õigust teha registrist päringut ja näha looma pidaja isikuandmeid. Pidaja andmete avaldamine kolmandale isikule on eraldi isikuandmete töötlemise toiming, mis riivab pidaja eraelu puutumatust (põhiseaduse § 26). Selleks on vaja õiguslikku alust, mis määrab kindlaks töötlemise eesmärgi ja ulatuse (isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõige 3).

Seaduses on sätestatud registri eesmärgid ja volitus määrata juurdepääsu kord põhimääruses. Piisavalt selgelt ei ole aga määratud, millistel loomakaitseühingutel, millise ülesande täitmiseks ja millistele pidaja andmetele on õigus juurde pääseda. Varjupaiga võimalust otsida kiibi numbri alusel registrisse kantud looma koos pidaja andmetega ning tagastada loom ilma teda varjupaika viimata kirjeldatakse andmekaitse mõjuhinnangus ja põhimääruse kavandis. Põhiõiguste seisukohalt olulised juurdepääsu alused peavad olema piisavalt selgelt otsustatud seaduses; määrusega saab täpsustada nende rakendamist. See küsimus puudutab ka tegevusloaga varjupaiku, sealhulgas omavalitsuste lepingupartnereid.

Põhiküsimus on selles, kas õigus teha leitud looma pidaja tuvastamiseks päring antakse kõigile seda ülesannet täitvatele loomakaitseühingutele või üksnes tegevusloaga varjupaikadele. See valik määrab, millised organisatsioonid saavad looma leidmisel tema pidajaga ühendust võtta ning millistele organisatsioonidele avaldatakse selleks pidaja isikuandmeid. Tegemist on juurdepääsu saajate ringi ja ülesande määramisega, millele peavad järgnema tehnilised kasutustingimused. Seadusandjal tuleb anda selle valiku tegemiseks piisavalt selged sisulised alused. Teise lugemise seletuskirjas kirjeldatud tegevusloapõhine lahendus näitab, et juurdepääsu saajate ringi piiramine on juba kavandatud. Selle piirangu hindamisel tuleb eristada seadusest tulenevaid aluseid määrusega tehtavatest valikutest. Seletuskirja järgi saavad leitud looma pidaja andmeid vaadata üksnes tegevusloaga varjupaigad. Tegevusloa andmisel kontrollitakse aga loomapidamise nõuete täitmist, mitte registriandmete kasutamise turvalisust ega andmekaitsenõuete järgimist. Seetõttu jääb põhjendamata, miks antakse päringuõigus tegevusloaga varjupaigale, kuid jäetakse sellest ilma sama looma abistav ja samu andmeid vajav loomakaitseühing.

Eraldi tuleb lahendada registripäringu ja looma pidamisele võtmise järjekord. VS § 32 lõige 5 seob andmete esitamise kohustuse varjupaigas või hoiukodus peetava loomaga. Omaniku tuvastamiseks vajalik päring peab aga olema võimalik juba enne seda. Loomakaitseseaduse § 5 lõike 4 alusel kehtestatud hulkuvate loomade püüdmise, pidamise ja hukkamise korra kohaselt tuleb hulkuva looma püüdmisel kontrollida, kas loom on identifitseeritav ja kas teda on võimalik kohe tagastada omanikule (Vabariigi Valitsuse 16. aprilli 2002. a määrus nr 130, § 2 lõige 6). Varjupaika paigutatakse loom alles siis, kui teda ei ole võimalik kohe omanikule tagastada (sama määruse § 2 lõige 7).

Registrikorraldus peab võimaldama seda järjestust järgida: esmalt kontrollitakse kiipi ja püütakse omanikuga ühendust saada, seejärel otsustatakse varjupaika paigutamise vajadus. Kui päringuõigus tekib alles looma pidamisele võtmisel, tuleb omaniku tuvastamiseks teha esmalt toiming, mida kiibipäring võiks aidata vältida. Loom tuleb võtta varjupaiga või ühingu hoole alla ka siis, kui tema saaks leidmiskohast otse koju tagastada. See pikendab looma koju jõudmise aega, tekitab transpordi- ja pidamiskulusid ning suurendab varjupaikade ja omavalitsuste koormust. Selline korraldus pärsib seaduse eesmärgi saavutamist.

Loomakaitseseaduse muudatusega (899 SE) kehtestatav tegevusluba ei eelda aga, et ühingul oleks sõlmitud oma tegevusega seotud leping omavalitsusega. Hulkuvaid loomi võtavad pidamisele ka ühingud, kellel sellist lepingut ei ole. Loomakaitseseaduse § 5 lõike 1 eesmärki – tagastada loom omanikule või leida talle uus omanik – täidavad ka need ühingud.

Seetõttu peab nende registriroll hõlmama nii looma leidmise järel tehtavat päringut kui ka hilisemaid toiminguid juhul, kui looma ei õnnestu kohe tagastada. Omaniku kindlakstegemiseks vajalik päringuõigus ei saa sõltuda sellest, kas loom on juba ühingu nimele registreeritud: päring on vajalik just selleks, et selgitada välja, kelle loomaga on tegemist ja milline edasine toiming on õiguspärane.

Loomakaitseühingud täidavad loomade abistamisel samalaadseid ülesandeid: tuvastavad leitud looma pidaja, tagastavad looma ning registreerivad oma hoole all olevad loomad. Omaniku loovutatud või PTA võõrandatud looma puhul on ühingul pidajana seadusest tulenev kohustus esitada registrile andmed (VS § 32 lõiked 4 ja 6).

Oma registreerimiskohustuse täitmine ja leitud looma senise pidaja andmete vaatamine on siiski erinevad toimingud. Mõlema jaoks tuleb ette näha ühingu ülesandele vastav õiguslik alus ja kasutajaroll. Ühingu tegelikku tööd ei kata lahendus, milles ta saab registrisse esitada enda andmeid, kuid ei saa kontrollida tema leitud looma senise pidaja andmeid.

Teise lugemise seletuskirjas kirjeldatud juurdepääsu sidumisel tegevusloaga on otsesed tagajärjed. Tegevusloa eelduseks on loomakaitseseaduse § 5⁷ punkti 3 kohaselt veterinaararsti määramine, kelle ülesanded hõlmavad kogu hoiukoduvõrgustikku.

Kui ühing ei suuda seda loatingimust täita, jääks ta kavandatud registrikorralduse järgi ilma ka võimalusest kontrollida leitud looma registriandmeid ja aidata ta kohe koju. Nii laieneb loomade pidamiseks kehtestatud nõude mõju tegevusele, mis ei eelda varjupaiga pidamist ega hoiukoduvõrgustiku korraldamist. Ühing võiks jätkata kiibikontrolli ja loomade kohest tagastamist, kuid tegevusloaga seotud päringuõigus takistaks ka seda. Samal põhjusel jääksid kõrvale ühingud, kes tegelevadki üksnes sellise abistamisega ega vaja selleks varjupaiga tegevusluba.

Tuleb rõhutada, et tegevusluba ei ole andmekaitse seisukohalt põhjendatud eristamise alus. Varjupaiga tegevusloa andmisel kontrollitakse loomapidamistingimusi, vastutava hooldaja ja veterinaararsti olemasolu ning bioturvalisuse kava (loomakaitseseaduse § 5⁶ ja § 5⁷). Tegevusloa kontrolliese ei hõlma registriandmete töötlemist, andmekaitsenõuete täitmist, juurdepääsude haldamist ega andmeturvet. Seetõttu jääb arusaamatuks, mille alusel peetakse tegevusloaga ühingut registriandmete kasutamisel usaldusväärsemaks kui teist loomakaitseühingut, kes vajab samu andmeid looma omaniku tuvastamiseks ja looma abistamiseks.

Kui eesmärk on kaitsta isikuandmeid ja vältida registri väärkasutust, tuleb kehtestada nõuded, mis seda eesmärki tegelikult täidavad: nimelised kasutajaõigused, kasutajate tuvastamine, juurdepääs üksnes ülesandeks vajalikele andmetele, päringute logimine ning kasutuse kontroll. Neid nõudeid saab ühtemoodi kohaldada nii tegevusloaga varjupaigale kui ka muule loomakaitseühingule.

Juurdepääsu andmise aluseks peab seega olema ühingu täidetav ülesanne ja valmisolek järgida registri kasutamise nõudeid. Loomapidamistingimuste kontrollimine tegevusloa menetluses ei asenda registrikasutuse turvalisuse kontrollimist ega põhjenda sama ülesannet täitvate ühingute erinevat kohtlemist.

Isikuandmete kaitse ei nõua ka avaliku kiibipäringu kaotamist. Avalik päring saab näidata, kas mikrokiibi number on registris, ning pidaja kontaktandmed saab avaldada tema nõusolekul. Kui pidaja oma kontaktandmete avaldamisega ei nõustu, saab leidja edastada registri kaudu teate leitud looma kohta ja enda kontaktandmed ning register teavitab pidajat. Selline lahendus võimaldab looma koju aidata ka inimesel, kellel puudub registri kasutajaõigus. Ministeeriumi vastusest ei selgu, miks neid võimalusi ei ole valitud korraldusega sisuliselt võrreldud.

Seaduses tuleb seetõttu sätestada, kellel ja millise ülesande täitmiseks on õigus teha mikrokiibi numbri alusel päringut ja näha pidaja kontaktandmeid. Varjupaigale ja loomakaitseühingule, kes leiab looma, võtab leitud looma oma hoole alla või tegeleb leitud loomade abistamisega, tuleb panna ülesanne kontrollida looma mikrokiibi andmeid registrist kohe looma leidmisel või oma hoole alla võtmisel. Selle ülesande täitmiseks tuleb anda päringuõigus sõltumata tegevusloast, omavalitsusega sõlmitud lepingust ja looma varjupaika paigutamisest, kohaldades vajalikke andmekaitsenõudeid.

Määruse (EL) 2026/1818 artikli 20 lõikes 2 ette nähtud varjupaika või hoiukoduvõrgustiku vastutusele tulnud loomade identifitseerimise kohustuse kõrval peab Eesti registrikorraldus võimaldama juba kiibitud looma omaniku tuvastamist kohe. Kiire päring aitab vältida looma tarbetut varjupaika või hoiukoju paigutamist.

Seaduse eesmärgi saavutamiseks tuleb seega tagada kolm omavahel seotud võimalust: ühingu ülesandepõhine päringuõigus enne looma pidamisele võtmist, registri kasutamine õiguspäraselt tegevusloata tegutsemise ajal ning avalik kiibipäring või registri vahendatud ühenduse saamine pidajaga. Praegu kavandatud tegevusloapõhine korraldus neid vajadusi tervikuna ei kata.

3. Looma esmakanne sõltub veterinaararstist ja muutub ühingule ostetavaks teenuseks

VS § 32 lõike 7 punkti 1 kohaselt korraldab veterinaararst pärast mikrokiibi paigaldamist andmete esitamise looma ja tema pidaja kohta esmakordse kande tegemiseks. VS § 121¹ lõige 2 nõuab ka juba kiibitud, kuid registreerimata loomade registreerimist veterinaararsti kaudu. Rakendusakti kavandi järgi esitab pidaja looma registreerimiseks andmed mikrokiibi paigaldanud veterinaararsti kaudu (seletuskirja lisa 1, kavandi § 2 lõige 3). Selline sõnastus vajab eraldi lahendust varem või välisriigis kiibitud, kuid registrisse kandmata looma puhul, kui kiibi paigaldanud arst ei ole teada või kättesaadav. Ühing peab saama registreerida ka sellise looma.

Enamikul ühingute päästetud loomadest kas puudub mikrokiip või ei ole kiibi andmeid registrisse kantud. Esmakande kord puudutab seega suurt osa ühingute abistatavatest loomadest. Seni tegid ühingud need kanded ise; ka seletuskiri märgib, et praegu on andmete kandmise õigus sõltuvalt registrist loomapidajal, KOV-i ametnikul või veterinaararstil. Uue korralduse järgi muutub vabatahtlike senine töö veterinaararstilt ostetavaks teenuseks. Kuigi seadus kasutab sõnastust „korraldab andmete esitamise“, jääb esmakande tegemine veterinaararsti kaudu osutatavaks teenuseks ja ühing ei saa toimingut senisel viisil iseseisvalt lõpule viia.

Loom tuleb identifitseerida enne pidaja vahetumist (seletuskirja lisa 1, kavandi § 2 lõige 1). Seletuskiri käsitleb looma võtmist varjupaigast pidaja vahetusena ning andmekaitse mõjuhinnangu järgi määrab varjupaik end pärast loomakaitseseaduse § 5 lõikes 2 nimetatud ajavahemikku looma pidajaks (seletuskirja lisa 2). Selle korralduse järgi tuleb seni registrisse kandmata loom enne uuele omanikule üleandmist registreerida veterinaararsti kaudu ühingu nimele ning seejärel registreerida pidaja vahetus.

Seletuskirja hinnangul on looma kiibistamise ja registreerimise kogukulu koos visiidi ja riigilõivuga ligikaudu 90 eurot. Registrisse andmete esitamise veterinaarteenuse hinnaks nimetatakse eraldi 15–20 eurot. Riigilõivuvabastus (riigilõivuseaduse § 51⁴ lõige 2) katab üksnes 12-eurose riigilõivu. Ühingule lisanduva kulu hindamisel tuleb eristada juba praegu kantavat kiibistamise ja ravi kulu uuest registriteenuse kulust. Just registrisse andmete esitamine on toiming, mida ühingud on seni saanud teha ise.

Ühe loomapidaja jaoks ühekordne registreerimine tähendab sadu või tuhandeid loomi abistavale ühingule korduvat väljaminekut: kui ühing registreerib aastas 1000 looma, on see üksnes registriteenuse eest 15 000–20 000 eurot. Näiteks Cats Help MTÜ päästis 2025. aastal 1165 kassi. Sõltuvalt teenuse korraldusest võivad lisanduda transport, eraldi visiit ja vabatahtlike ajakulu.

Seletuskirja järgi ei avalda muudatus MTÜ-de halduskoormusele otsest mõju. Riigilõivu arvutuses (seletuskirja tabel 2) on varjupaikade puhul arvestatud üksnes uude koju läinud loomade pidaja vahetusi (6255 aastas) ning esmaregistreerimisi ei ole arvestatud. Seletuskiri eeldab, et varjupaigast looma võtmisel saavad pidaja vahetuse registreerida pidajad ise ilma veterinaararstita. See kehtib üksnes juba registris oleva looma kohta.

Samuti peetakse mõju mittetulundussektorile väikeseks põhjusel, et varjupaikade praktikas on kiibistamine ja registreerimine enne loovutamist juba tavapärane. See põhjendus jätab arvestamata töökorralduse muutuse: senise vabatahtliku registrikande asemele tuleb kohustuslik ostetav teenus. Välja on selgitamata, kui paljusid ühingute loomi see puudutab ja kui suur aastane lisakulu sellest tekib.

4. Seniste registrikannete täielik ülekandmine vajab selget lahendust

VS § 121² lõike 1 kohaselt annavad senistes andmekogudes 2027. aasta 31. mai seisuga kogutud andmed PRIA-le üle kohalik omavalitsus ja Eesti Loomaarstide Koda. Kohustus puudutab andmeid, mis on kogutud enne 1. juunit 2027 kehtinud korras arvestuse pidamiseks kasutatavas andmekogus. Kehtiva VS § 32 lõike 4 kohaselt korraldab arvestuse pidamist kohalik omavalitsus.

Ühingud kasutavad peamiselt llr.ee registrit, kus andmeid on saanud kanda ka väljaspool omavalitsuse korraldatud arvestust: omavalitsusega lepinguta ühingud oma hoole all olevate loomade kohta ning loomaomanikud omal algatusel. Kõik need andmed ei pruugi olla omavalitsuse valduses ega kuuluda omavalitsuse arvestuse hulka.

Ülekandmiskohustuse rakendamisel peab olema selge, kes annab üle sellised kanded ning kuidas tagatakse, et ühingu või omaniku enda tehtud kanne ei jää andmete üleandjate pädevuse ja andmevalduse piiride tõttu kõrvale. Samuti tuleb määrata, millises ulatuses kantakse üle looma senine sündmuste ja pidajate ajalugu.

Seaduses nimetatud andmete üleandjate hulgas ei ole Eesti Kennelliitu ega tõukasside aretusühinguid, kuigi seletuskiri kasutas nende andmeid riigilõivu arvutamisel. Neis registrites kiibitud ja registreeritud loomad ei pruugi olla kantud omavalitsuse ega Eesti Loomaarstide Koja registrisse.

Kui senine kanne uude registrisse ei jõua, peab ühingul või omanikul olema võimalus lasta andmed üle kanda või parandada olemasoleva registreeringu alusel. Andmete ülekandmise puudus ei tohi muutuda kohustuseks osta uuesti veterinaararsti registriteenust. Samuti tuleb säilitada looma päritolu ja liikumise jälgimiseks vajalik varasem teave.

 

Seadusega kehtestatud ülekandmiskohustus vajab seega terviklikku rakenduslahendust: hõlmatud andmestikud, vastutajad, kannete kontroll, puuduste parandamine ja seniste kasutajate teavitamine. Nende küsimuste lahendamine määrab, kas register alustab tööd tegelikku olukorda kajastavate andmetega või peavad ühingud ja omanikud hakkama juba tehtud toiminguid kordama.

5. Pidaja vahetuse registreerimiseks peab olema lahendus ka senise pidaja kinnituseta

VS § 32 lõike 6 kohaselt tagab pidaja vahetumise registreerimise järgmine pidaja ning registreeritud pidaja on kohustatud looma üleandmist kinnitama. Seadus ei näe ette menetlust olukorraks, kus loom on lepingu alusel üle antud, kuid senine pidaja registritoimingut ei tee, ega olukorraks, kus loom on seniselt pidajalt ära võetud. See puudutab iga uut pidajat, kuid loomakaitseühingute puhul on sellised olukorrad tavalised: loovutaja on looma eest hoolitsemisest loobunud ning PTA võõrandamisel ei saa eeldada koostööd isikult, kellelt loom ära võeti.

Senise pidaja kinnitus aitab vältida põhjendamatuid andmemuudatusi. Samal ajal peab registrikord võimaldama teha põhjendatud muudatuse ka siis, kui senine pidaja kinnitamisest keeldub või jääb kättesaamatuks. Vastasel juhul saab tema tegevusetus takistada registri vastavusse viimist tegeliku olukorraga.

Andmekogu andmetel on õiguslik tähendus üksnes siis, kui see on seadusega sätestatud (avaliku teabe seaduse § 43⁶ lõige 4). Seletuskiri märgib ise, et ilma sellise sätteta on andmed üksnes informatiivse tähendusega. Registrikanne ei loo omandiõigust ega otsusta lõplikult, kellele loom kuulub.

Seetõttu tuleb registriandmete muutmisel arvestada ka loovutuslepingut või muud võõrandamislepingut ja pädeva asutuse otsust. Ühingu registreerimiskohustuse täitmine peab olema võimalik nende dokumentide alusel, ilma et nõutaks uuesti selle isiku nõusolekut, kes on looma juba loovutanud või kellelt loom on õiguspäraselt võõrandatud.

Samal ajal laiendab loomakaitseseaduse muudatus (899 SE) PTA õigust võõrandada loom ka muule isikule, kes soovib looma omandada (loomakaitseseaduse § 64² lõige 2). Selle otsuse täitmiseks peab registrikorraldus võimaldama kanda uue pidaja andmed registrisse PTA otsuse alusel. Kahe seaduse koostoime tuleb selles küsimuses selgelt lahendada.

Sama probleem tekib hulkuva looma puhul, kelle omanik on teada, kuid kes looma tagasi ei võta ega loovutamist vormista. VS § 35 lõige 5³ näeb ette looma ja pidaja registriandmete muutmise taotluse esitamise pärast loomakaitseseaduse § 5 lõikes 2 nimetatud ajavahemiku lõppu. Seletuskirja järgi registreeritakse kauemaks varjupaika jääva looma pidajaks varjupaik. Selgelt peab olema lahendatud, kuidas toimub see muudatus juhul, kui registrisse kantud senine pidaja ei anna VS § 32 lõikes 6 nimetatud kinnitust. Ühing peab saama aru, millised dokumendid või asjaolud on sellisel juhul kande muutmise aluseks ning kuidas ta saab taotleda muudatust senise pidaja koostööta.

Uuel pidajal on kohustus pidaja vahetus registreerida. Seletuskirja järgi võib identifitseerimise ja registreerimise kohustuse rikkumise eest määrata rahatrahvi kuni 200 trahviühikut ning juriidilisele isikule kuni 32 000 eurot (VS § 98). Kohustusega peab kaasnema toimiv menetlus selle täitmiseks. Põhiseaduse § 14 seisukohalt on oluline, et ühing saaks esitada üleandmist tõendava dokumendi või pädeva asutuse otsuse, et senist pidajat vajaduse korral teavitataks ning et registripidaja saaks teha põhjendatud otsuse ka kinnituse puudumisel.

Ministeeriumi vastuse järgi on kinnituseta pidaja vahetuse lahendus ette nähtud rakendusaktis. Selle menetluse olulised alused peavad olema seadusest arusaadavad. Rakendusakt saab täpsustada dokumentide esitamist, teavitamist ja toimingu tegemist, kuid ühingu õigus oma registreerimiskohustus täita ei tohi jääda teadmata sisuga tulevase lahenduse küsimuseks.

6. Sobivus

Põhiseaduse § 48 kaitseb inimeste õigust koonduda ühingutesse ja tegutseda ühiselt oma eesmärkide nimel. Loomapäästeühingute puhul väljendub see annetuste kogumises, vabatahtliku töö korraldamises ning loomade ravi ja pidamise rahastamises. Piirang peab põhiseaduse § 11 järgi olema sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Seletuskirja järgi seotakse esmakanne veterinaararstiga registriandmete usaldusväärsuse tagamiseks ja looma identifitseerimisega seotud pettuste ärahoidmiseks. Mida lühem on aeg kiibi paigaldamise ja registreerimise vahel, seda tõenäolisemalt jõuab kiibitud loom registrisse.

Kiibi paigaldamise sidumine selle numbri dokumenteerimisega aitab andmete õigsust tagada. Eraldi tuleb aga hinnata, millise lisakasu annab nõue, et ka ühingule teada olevad looma ja pidaja andmed tuleb registrisse esitada veterinaararsti kaudu, sealhulgas juba varem kiibitud looma puhul.

Seletuskiri ei too aga andmeid selle kohta, et loomakaitseühingud oleksid looma identifitseerimisega seotud pettustega seotud. Eelnõu üldeesmärgina nimetatakse pettuste vähendamist lemmikloomadega kauplemisel, mitte loomapäästes. Ühingud registreerivad oma hoole all olevad loomad juba praegu ise. Seletuskiri märgib ka, et varjupaikade praktikas on looma kiibistamine ja registreerimine enne tema loovutamist tavapärane.

Selgitamata on, millise konkreetse puuduse kõrvaldab ühingu enda tehtava kande asendamine kohustusliku veterinaarteenusega. Juba kiibitud looma numbri saab kontrollida kiibilugejaga ning uue kiibi paigaldamise saab tõendada veterinaararsti andmetega. Nende võimaluste võrdlus valitud korraldusega puudub.

Seletuskirjast ei selgu, millise täiendava kontrolli annab veterinaararsti kohustuslik osalemine võrreldes ühingu tehtava dokumenteeritud kiibikontrolli ja tuvastatud kasutaja registrikandega. Eriti vajab põhjendamist veterinaararsti kaasamine juba varem kiibitud looma registreerimisel. Seetõttu tuleb vajalikkuse hindamisel võrrelda valitud korraldust ühingu iseseisva kande võimalusega ning hinnata, kas sama usaldusväärsus on saavutatav väiksema koormusega.

Seaduse eesmärk on ka looma kiire tagastamine. Hulkuvate loomade püüdmise, pidamise ja hukkamise korra kohaselt tuleb looma identifitseeritavust kontrollida püüdmisel (määruse nr 130 § 2 lõige 6). Seadus seob hulkuva looma kohta andmete esitamise kohustuse tema pidamisega varjupaigas või hoiukodus, kuid ei määra piisavalt selgelt ühingu õigust teha omaniku tuvastamiseks vajalik päring juba enne looma pidamisele võtmist (p 2). Kui päringuõigus jääb üksnes tegevusloaga varjupaikadele või tekib alles looma pidamisele võtmisel, vähendab see nende inimeste ja ühingute võimalusi, kes saavad looma juba leidmiskohas omanikuga kokku viia. Selline piirang töötab kiire tagastamise eesmärgile vastu.

Registri eesmärk on ka looma päritolu ja liikumise jälgitavus ning ebaseadusliku kaubanduse tõkestamine. Rakendusakti kavandi järgi tuleb koer, kass ja valgetuhkur identifitseerida enne pidaja vahetumist (seletuskirja lisa 1, kavandi § 2 lõige 1). Seadus ei nõua aga esmakandes looma varasema valdaja ega võõrandaja märkimist.

Kui kasvataja, kaupleja või muu võõrandaja annab looma üle kiibistamata ja registreerimata, tehakse esmakanne uue pidaja nimele ning looma päritolu ja üleandja ei kajastu registris. Kui esmakandes ei koguta päritolu ja üleandja andmeid, jääb registrist puudu just see osa looma liikumisest, mille jooksul identifitseerimiskohustus täitmata jäeti. Sama probleem võib tekkida välisriigist toodud looma puhul, kui tema saabumine ja edasine üleandmine jäävad õigel ajal registreerimata.

ELL-i küsimusele, kuidas säilitatakse sel juhul andmed võõrandaja kohta, vastas ministeerium kiibistamise tähtaegade kirjeldusega. Tähtaeg vajab toimivat kontrolli ja rikkumise korral võimalust looma päritolu tagantjärele kindlaks teha. Üksnes uue pidaja nimele tehtud esmakanne seda ei võimalda.

Jälgitavust mõjutavad samuti seniste kannete ülekandmine, ühingute juurdepääs registrile ning pidaja vahetuse menetlus. Kui need küsimused jäävad lahendamata, võib tasuline esmakande kord koormata just neid ühinguid, kes toovad seni registreerimata loomad registrisse, samal ajal kui varasema registreerimata üleandmise asjaolud jäävad endiselt nähtamatuks.

7. Vajalikkus

Riigikohus on rõhutanud, et abinõu on vajalik siis, kui eesmärki ei saa saavutada teise, isikut vähem koormava, kuid vähemalt sama tõhusa abinõuga. Võrdluses tuleb arvestada ka kolmandate isikute koormust ja riigi kulusid (RKÜKo 09.12.2013, 3-4-1-2-13, p 156).

Isegi kui veterinaararsti kaudu tehtavat esmakannet pidada andmete usaldusväärsuse tagamiseks sobivaks, tuleb eraldi põhjendada, miks sama tulemust ei saa saavutada ühingule vähem koormava korraldusega.

Esmakande puhul tuleb eristada mikrokiibi paigaldamist ning looma ja pidaja andmete registrisse esitamist. Mikrokiibi paigaldab veterinaararst (VS § 30 lõige 13). Andmete esitamine registrisse ei eelda aga veterinaarset pädevust: kiibi number on teada veterinaararsti esitatud andmete alusel, tuvastatav ka kiibilugejaga ning looma ja pidaja andmed on ühingule teada.

Ühingule tuleb jätta võimalus teha esmakanne ise nii äsja kiibitud kui ka varem kiibitud looma puhul. Ühing saab kontrollida mikrokiibi numbrit kiibilugejaga, dokumenteerida kontrolli ning kanda looma ja pidaja andmed registrisse. Toimingu saab siduda tähtaja, tuvastatud kasutaja, logimise ja andmete esitaja vastutusega. Seletuskirjas tuleb põhjendada, milline puudus sellise korralduse puhul alles jääb ja miks on selle kõrvaldamiseks vaja veterinaararsti eraldi registritoimingut. Ühingu enda tehtava kande asendamine kohustusliku ostetava teenusega vajab sisulist põhjendust ja vähem koormavate võimaluste võrdlust.

Selline tööjaotus ei ole uus. Seletuskirja järgi on praegu andmete kandmise õigus sõltuvalt registrist ka loomapidajal. Andmekaitse mõjuhinnangus kirjeldatud protsessis algatab pidaja registreerimise ise ning veterinaararst jätkab seda pärast pidaja isiku tuvastamist (seletuskirja lisa 2). Tööjaotus pidaja ja veterinaararsti vahel on seega kavandatud, kuid ühingule ei jäeta võimalust esmakannet iseseisvalt lõpule viia.

Määrus (EL) 2026/1818 näeb ette, et transponderi paigaldab veterinaararst, kuid lubab liikmesriigil võimaldada paigaldamist ka teistel isikutel, kui riigisisestes õigusaktides sätestatakse nende miinimumkvalifikatsioon (artikli 20 lõige 2).

See rõhutab vajadust hinnata piiranguid ülesannete kaupa: milline toiming nõuab veterinaarset pädevust, milline kontrollitud väljaõpet ja milline turvalist registrikasutust. Kõigi toimingute koondamine veterinaararsti kaudu osutatavaks teenuseks vajab eraldi põhjendust.

Vähem koormavad lahendused on olemas ka registrile juurdepääsu ja pidaja vahetuse puhul. Leitud looma pidaja tuvastamiseks saab panna varjupaikadele ja ühingutele kohustuse kontrollida kiipi registrist ning anda selleks päringuõiguse koos andmekaitsenõuetega, mis kohalduvad kõigile ühtemoodi (p 2). Avaliku päringu saab korraldada pidaja nõusolekul või registri vahendatud teavitamise kaudu. Pidaja vahetuse saab registreerida loovutuslepingu või muu üleandmist tõendava dokumendi või pädeva asutuse otsuse alusel, teavitades senist pidajat (p 5).

Seletuskirjas puudub nende lahenduste sisuline võrdlus seadusega valitud korraldusega: kohustusliku tasulise registriteenusega, tegevusloast sõltuva juurdepääsuga ja senise pidaja kinnitusest sõltuva pidaja vahetusega.

8. Mõõdukus ja kumulatiivne mõju koos loomakaitseseaduse muudatusega

Loomapäästeühingud rahastavad oma tegevust suuresti annetustest ja projektitoetustest. Samadest vahenditest tasutakse ravi, toit, transport ja muud pidamiskulud. Iga uus kohustuslik teenustasu vähendab vahendeid, mida saab kasutada loomade abistamiseks, raviks ja uute loomade vastuvõtmiseks. Kahekümne loomakaitseorganisatsiooni esitatud andmetel olid nende 2025. aasta veterinaarravi kulud kokku 1 515 374 eurot.

Kahe seaduse koosmõjul peavad ühingud ostma veterinaararstilt mitu uut teenust. Loomakaitseseaduse muudatuse järgi peab ühingul olema tegevusloa eeldusena määratud veterinaararst, kes otsustab loomahaiguste ennetamise meetmete üle ja tagab nende elluviimise kogu hoiukoduvõrgustikus (loomakaitseseaduse § 5⁷ punkt 3 ja § 5¹⁰ lõige 4). Veterinaarseaduse muudatuse järgi korraldab veterinaararst loomade esmakanded ning tema kaudu tuleb registreerida ka varem kiibitud, kuid registreerimata loomad.

 

Lisaks tuleb vältida olukorda, kus seniste registriandmete puudulik ülekandmine põhjustab uusi tasulisi toiminguid. Kõigi nende kohustuste kulu tuleb katta samadest annetustest, millega ravitakse ja hooldatakse loomi. Seaduste kumulatiivset mõju ühingutele ei ole hinnatud.

Koormus ei ole üksnes rahaline. Tegevusloaga seotud päringuõigus piirab ühingute võimalust leitud loomi kiiresti tagastada. Kinnituseta pidaja vahetuse ebaselge menetlus võib takistada tegeliku pidaja registreerimist. Esmakande tegemine sõltub veterinaarteenuse kättesaadavusest. Kui toimingud viibivad, pikeneb looma ühingu hoole all viibimise aeg ning kasvavad pidamise ja ravi kulud.

Selle koormuse vastukaaluks tuleb näidata konkreetne lisakasu. Seletuskirjas ei ole selgitatud, kui palju parandab veterinaararsti kaudu tehtav kanne ühingute seniste kannete usaldusväärsust, ega seda, miks tegevusluba muudab registrikasutuse turvalisemaks. Tegevusloa kontrolliese andmekaitset ei hõlma.

Mõõdukuse hindamiseks tuleb välja selgitada vähemalt:

• kui palju registreerimata loomi ühingud aastas vastu võtavad ja kui paljudel neist on mikrokiip olemas;
• milliseid registritoiminguid ühingud praegu ise teevad;
• milline osa uuest teenusekulust lisandub senistele kuludele;
• kas registreerimine eeldab eraldi visiiti;
• milline on registriteenuse ja määratud veterinaararsti teenuse koondkulu;
• kuidas mõjutab lisakulu ühingute vastuvõtu- ja ravivõimekust;
• milline osa senisest abistamiskoormusest kandub ühingute võimekuse vähenemisel omavalitsustele ja nende lepingupartneritele.

 

Seletuskirja ühe looma kuluhinnang ei anna vastust sellele, milline on sadade või tuhandete korduvate toimingute mõju annetustest tegutsevale ühingule.

Register hakkab tööle 1. juunil 2027 ning enne seda registreerimata loomade registreerimise tähtaeg on 1. jaanuar 2029 (VS § 121¹). Olemasolevatel ühingutel peab tegevusluba olema 1. jaanuariks 2028 (loomakaitseseaduse § 81¹ lõige 17). Samal perioodil peavad ühingud leidma kogu võrgustiku eest vastutava veterinaararsti, korraldama ümber oma tegevuse ja registreerima veterinaararsti kaudu oma hoole all olevad seni registreerimata loomad. Lisaks vajab lahendamist nende loomade registriandmete korrastamine, kelle senised kanded uude registrisse üle ei jõua, vältides ühingule korduva teenusekulu tekitamist. Kuni tegevusloa saamiseni ei ole neil teise lugemise seletuskirja järgi registrile juurdepääsu (p 2). Näiteks Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu MTÜ hoiukodudes on üle 100 kassi ja Cats Help MTÜ hoiukodudes ligikaudu 400 kassi. Nende loomade ravi ja hooldus peavad jätkuma ka uute kohustuste täitmise ajal. Lisakulu ei teki ühingule vabade vahendite arvelt, vaid vähendab samal ajal loomade abistamiseks kasutatavat raha.

Looma uuele omanikule andmisega kaasnevad juba praegu pidamise ja ravi kulud. Uus registreerimiskord lisab neile kohustusliku veterinaararsti kaudu tehtava esmakande kulu, kuigi ühingud on seni saanud registrikande ise teha. Kui loom hukatakse enne kiibistamist ja esmaregistreerimist, jäävad need kulud kandmata. Nii tekib rahaline erinevus looma edasise pidamise ja uude koju andmise ning tema hukkamise vahel. Suurtes varjupaikades, kus vastuvõtuvõimet piiravad juba täna kohtade ja raha nappus, võib täiendav registreerimiskulu suurendada survet looma edasisest pidamisest loobuda, eriti kui uue kodu leidmine võtab aega. Looma elusana uude koju jõudmist toetav tegevus muutub kallimaks, samal ajal kui enne esmaregistreerimist hukatud looma puhul seda lisakulu ei teki. Pöördujate hinnangul võib selline korraldus suurendada loomade hukkamise ohtu ja pärssida seaduse loomakaitseliste eesmärkide saavutamist. Selle mõju hindamisel tuleb arvestada eutanaasia õiguslike tingimustega ning varjupaikade tegeliku töökorraldusega.

Seletuskirjas ei ole hinnatud, kuidas mõjutab lisakulu varjupaikade võimalust loomi pikemalt pidada ja neile uusi kodusid otsida. Samuti tuleb hinnata koosmõju vabatahtlike ühingute abistamisvõime vähenemisega: kui ühingud saavad vastu võtta vähem loomi, suureneb koormus ülejäänud varjupaikadele.

Mõju hilisemaks jälgimiseks peab register kajastama ka nende loomade surma ja eutanaasiat, kes surevad või hukatakse enne püsiva pidaja esmakannet. Selleks peab olema üheselt määratud andmete esitamise kohustus ja andmekoosseis. Vastasel juhul jääb puudulikuks ka võimalus hinnata, kuidas uus korraldus loomade saatust mõjutab. Seda küsimust käsitleb pöördumise punkt 11.

9. Olulised küsimused jäetakse rakendusaktidesse ning loomapidaja mõiste seaduse tähenduses on ebaselge

Seadus jätab registreerimise täpsemad tingimused ja korra ministri määrusesse (VS § 32 lõige 8) ning andmetele juurdepääsu korra loomade registri põhimäärusesse (VS § 34 lõike 3¹ punkt 5). Ministeeriumi vastuste järgi on rakendusaktides või registri tehnilises lahenduses lahendatud ühingute juurdepääs registrile, kinnituseta pidaja vahetus, PTA võõrandatud loomade kanded ning loovutatud loomade, sealhulgas kolooniatest pärit loomade käsitlus. Need küsimused määravad, kas ühing saab seadusest tulenevaid kohustusi tegelikult täita. Põhiõigusi ja kohustuste täidetavust määravad põhivalikud peavad olema seadusest arusaadavad. Määruse ja tehnilise lahenduse ülesanne on neid rakendada.

Seadusega antud volitus sätestada andmetele juurdepääsu kord ei kõrvalda vajadust hinnata, kas juurdepääsu olulised sisulised alused on seaduses piisavalt määratud. VS § 34 lõige 2 sätestab registri üldised eesmärgid ning § 35 kogutavate andmete liigid. Nende kõrval peab olema normidest piisavalt selgelt tuletatav, millise ülesande täitmiseks ja millises ulatuses võib looma pidaja andmeid avaldada loomakaitseühingule. Kui seadus jätab juurdepääsu saajate ringi ja nende ülesande sisulise määramise täielikult ministrile, tuleb hinnata selle kooskõla olulisuse põhimõtte ja eraelu kaitsega.

Seadus paneb registrikohustused koera, kassi ja valgetuhkru pidajale, kuid kasutab selle kohta eri mõisteid ja sõnastusi. VS § 30 lõike 11 järgi korraldab pidaja „oma looma“ identifitseerimise, VS § 32 lõike 4 järgi esitab ta andmed „oma peetava looma“ kohta ning VS § 32 lõige 6 käsitleb nii loomapidaja kui ka lemmikloomapidaja vahetust.

VS § 5 lõike 1 kohaselt on loomapidaja ettevõtja määruse (EL) 2016/429 artikli 4 punkti 24 tähenduses, mis hõlmab ka isikut, kelle vastutusel loom on piiratud aja jooksul. Lemmikloomapidajat veterinaarseadus ei määratle. VS § 1 lõike 2 kohaselt tuleb seda mõistet kasutada määruse (EL) 2016/429 tähenduses, mille järgi on lemmikloomapidaja füüsiline isik, kes peab lemmiklooma (artikli 4 punkt 12) ja kes võib olla looma omanik. Mõlemad mõisted põhinevad looma pidamisel või vastutusel, mitte omandil. Seletuskiri käsitleb registreerimiskohustust aga omandipõhiõiguse riivena (põhiseaduse § 32). Seetõttu peab olema selge, milline vastutuse või valduse muutus toob kaasa registrisse kantava pidaja muutumise.

Seaduse sõnastus ei välista, et pidajaks loetakse ka ajutine valdaja. Selline tõlgendus võib tuua kaasa kohustuse registreerida looma ajutine hoiuleandmine või hoiukodude vahel liikumine pidaja vahetusena koos kinnitamise ja riigilõivuga. Ühing peab teadma, kas registrisse kantakse tema kui loomade eest vastutav organisatsioon või iga hoiukodu pakkuja, kelle juures loom ajutiselt viibib.

Loomakaitseseaduse järgi on loomapidaja isik, kellele loom kuulub, või isik, kes peab looma rendi- või muu sellesarnase suhte alusel loomaomanikuga (loomakaitseseaduse § 3 lõige 1). Selle määratluse järgi võib loomapidaja olla ka hoiukodu pakkuja, kes peab looma ühinguga sõlmitud lepingu alusel. Veterinaarseadus määratleb loomapidaja aga teisiti (VS § 5 lõige 1). Määrus (EL) 2026/1818 lähtub omandi või vastutuse muutusest ning käsitab hoiukodu loomade pidajana ettevõtja nimel, kes nende eest vastutab (artikli 4 punkt s, põhjenduspunkt 61).

Nende mõistete koostoime peab registrikohustuste puhul olema üheselt lahendatud. Vastasel juhul ei saa ühing ette hinnata vajalike kannete arvu, kulusid ega seda, kelle andmed peavad registris kajastuma. Samuti peab säilima võimalus eristada looma omanikku, tema eest vastutavat ühingut ja ajutist hoiukodu pakkujat.

Põhiseaduse § 3 lõike 1 esimesest lausest ja § 11 esimesest lausest tuleneva olulisuse põhimõtte kohaselt peab põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused otsustama seadusandja ise. Küsimus, kes ja millise ülesande täitmiseks pääseb registrile ligi, kas loomakaitseühing saab oma loomi registreerida ja keda tuleb registris pidajana käsitada, määrab nii looma pidaja eraelu kaitse ulatuse kui ka ühingu võimaluse loomi abistada ja täita seadusest tulenevaid kohustusi. Põhiseaduse § 13 lõikest 2 ja §-st 10 tuleneva õigusselguse põhimõtte kohaselt peab ühing seadusest aru saama, milliseid toiminguid ta võib teha ja kuidas ta oma kohustused täidab.

Registrikohustuste selgus on eriti oluline, sest nende rikkumise eest on VS §-s 98 ette nähtud karistusõiguslik vastutus. Seadusest ja selle alusel kehtestatud nõuetest peab olema ettenähtav, kes on konkreetsel juhul registreerimiskohustuslane, milline looma üleandmine nõuab pidaja vahetuse kannet ning millisest sündmusest hakkab kulgema tähtaeg. Ühing peab saama nende reeglite põhjal oma tegevuse õiguspäraselt korraldada.

10. Riigilõivuvabastus ja võrdne kohtlemine

Riigilõivuseaduse § 51⁴ lõike 1 kohaselt on riigiasutus ja kohaliku omavalitsuse üksuse asutus oma ülesande täitmiseks vajaliku registritoimingu eest riigilõivust vabastatud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on riigilõivust vabastatud hulkuvate loomade pidamisega, nende loomade hoiukodudesse paigutamisega ning koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki viimisega tegelev mittetulundusühing. Vabastus hõlmab nende ühingute puhul iga koera, kassi ja valgetuhkru registreerimist ning pidaja vahetust, sealhulgas omaniku loovutatud ja PTA võõrandatud loomade puhul.

Näiteks omaniku loovutatud kassi registreerimine on ühele annetustest tegutsevale loomakaitseühingule riigilõivuvaba, sest ta võtab vastu ka hulkuvaid loomi. Teine annetustest tegutsev ühing peab samasuguse loovutatud kassi registreerimise eest tasuma, sest tema abistab üksnes loovutatud loomi. Looma abistamise eesmärk ja registritoiming on mõlemal juhul samad. Erinev kohtlemine sõltub ühingu muust tegevusest.

Muudatusettepanekute selgituse järgi vabastatakse mittetulundusühingud riigilõivust seetõttu, et nad tegutsevad suures osas annetustest ja nende eesmärk ei ole tulu teenimine. See põhjendus kehtib võrdselt ka ühingu kohta, kes tegeleb üksnes omaniku loovutatud või PTA võõrandatud loomadega. Erinev kohtlemine ei tulene seega toimingu iseloomust ega vabastuse põhjendusest.

Tegevusloakohustus on seotud hulkuvate loomade pidamisega varjupaigas ja nende hoiukodudesse paigutamisega (loomakaitseseaduse § 5³ lõige 1 ja § 5⁴ lõige 1). Ühingu tegevus, mis seisneb üksnes omaniku loovutatud või PTA võõrandatud loomade abistamises või leitud looma kiibi kontrollimises ja tema koheses tagastamises, ei kuulu sellisena nende loakohustuslike tegevusalade alla. Kui ühing ei tegutse ka muul vabastuse aluseks oleval tegevusalal, jääb ta riigilõivuvabastusest ilma. Teise lugemise seletuskirjas kirjeldatud tegevusloapõhise juurdepääsu korral jääb ta ilma ka leitud looma pidaja tuvastamiseks vajalikust päringuõigusest. Nii annab kuulumine loakohustuslikule tegevusalale eelise kahes omavahel seotud küsimuses: registritoimingu eest tasumisel ja registriandmetele juurdepääsul. Samal ajal registreerivad need ühingud loovutatud ja PTA võõrandatud loomi samadel alustel ning vajavad leitud looma omaniku tuvastamiseks samu andmeid. Sellise erinevuse põhjendust seletuskirjas ei ole.

Vabastus katab üksnes 12-eurose riigilõivu. Veterinaarteenuse kulu, mis moodustab registreerimise kulust suurema osa, jääb ühingute kanda (p 3). See on toiming, mida ühingud on seni saanud teha ise. Sadu või tuhandeid loomi abistava ühingu jaoks tekib sellest korduv lisakulu ka siis, kui riigilõivu tasuda ei tule.

Muudatusettepanekute selgituse järgi tegutsevad omavalitsuste lepingupartneritest varjupaigad osaliselt avalikust rahast ning osa nende kuludest kaetakse omavalitsusega sõlmitud lepingu kaudu. Paraku ei ole arvestatud sellega, et mitmed omavalitsusega lepingut mitteomavad sama tegevusalaga ühingud katavad samad kulud annetustest. Vabastus ei saavuta seega oma eesmärki: annetustest tegutsevate ühingute peamine registreerimiskulu jääb alles ning suurim koormus langeb just neile ühingutele, keda vabastus pidi toetama.

Mõju hindamisel tuleb arvestada seda rahastamise erinevust. Omavalitsuse lepingupartneril võib olla võimalik katta registritoimingute kulu teenuse rahastusest või taotleda lepingu hinna muutmist. Annetustest tegutsev ühing peab lisakulu katma samadest vahenditest, millest tasutakse loomade ravi, toit ja hooldus. Välja on selgitamata, milline võimalus on kummalgi seda lisakulu tegelikult kanda ning kui palju vähendab uus kulu annetustest tegutsevate ühingute abistamisvõimet.

Riigilõivuvabastuse eesmärgi saavutamist tuleb seetõttu hinnata kogu uue registreerimiskulu põhjal. Vabastus vähendab koormust 12 euro võrra, kuid jätab alles kohustusliku ostetava registriteenuse. Seletuskirjas ei ole võrreldud ühingu senist iseseisvat registrikannet uue korralduse kogukuluga ega põhjendatud, miks jäetakse osa sama eesmärgiga ja samal viisil rahastatud ühinguid ka sellest piiratud vabastusest kõrvale.

Seadusest ei selgu ka vabastuse kohaldamise kord. Andmekaitse mõjuhinnangu järgi tasub pidaja riigilõivu enne veterinaararsti visiiti (seletuskirja lisa 2). Esmakande andmed esitab aga seaduse järgi veterinaararst (VS § 32 lõike 7 punkt 1).

Selge peab olema, kuidas tuvastatakse ühingu õigus vabastusele veterinaararsti kaudu tehtavas toimingus: milliste andmete alusel seda kontrollitakse, kes kontrolli teeb ning kuidas saab ühing vabastust kasutada ilma tarbetute lisatoiminguteta. Registri tehniline lahendus peab võimaldama vabastatud ühingu kande lõpetada riigilõivu tasumata.

Kuna riigilõivu vabastuse aluseks olev tegevus on tegevusloakohustuslik, on vabastus sisuliselt seotud varjupaiga tegevusloaga. Olemasolevatel ühingutel peab tegevusluba olema alles 1. jaanuariks 2028 (loomakaitseseaduse § 81¹ lõige 17), register hakkab aga tööle 1. juunil 2027.

Seetõttu tuleb selgelt lahendada vabastuse kohaldamine üleminekuajal. Kui vabastuse saamise õigust kontrollitakse tegevusloa kaudu, jäävad õiguspäraselt tegevusloata tegutsevad ühingud sellest ilma ajal, mil nad peavad juba täitma uusi registrikohustusi. Sama probleem tekib registrijuurdepääsuga. Ühingule peab olema registri käivitumisest alates tagatud nii kohustuste täitmise võimalus kui ka tema tegevusalale ette nähtud riigilõivuvabastus.

Põhiseaduse § 12 lõike 1 kohaselt peab erinev kohtlemine vastama tegelikele erinevustele ning olema eesmärgi saavutamiseks põhjendatud ja proportsionaalne. Seletuskirjas ei ole põhjendatud, miks sama registritoimingu eest koheldakse ühinguid riigilõivu osas erinevalt sõltuvalt sellest, kas nad tegelevad ka hulkuvate loomade pidamisega, kuigi vabastuse põhjendus kehtib kõigi annetustest tegutsevate ühingute kohta.

Samuti vajab sellist põhjendust registrijuurdepääsu sidumine tegevusloaga, nagu see on kirjeldatud teise lugemise seletuskirjas (p 2). Tegevusloaga ja tegevusloata ühing vajavad leitud looma omaniku tuvastamiseks samu registriandmeid. Tegevusloa kontrolliese ei hõlma andmetöötlust, andmekaitsenõuete täitmist ega andmeturvet (loomakaitseseaduse § 5⁶ ja § 5⁷).

Seetõttu ei selgita tegevusloa olemasolu, miks on üks ühing registriandmete kasutamisel usaldusväärsem kui teine. Andmete kaitseks vajalikud nõuded – kasutaja tuvastamine, ülesandega piiratud juurdepääs, päringute logimine ja kasutuse kontroll – saab kehtestada kõigile vastavat ülesannet täitvatele ühingutele.

Seadusandjal tuleb seega põhjendada nii vabastuse saajate ringi kui ka registrijuurdepääsu eristamist, tagada nende võimaluste kasutamine üleminekuajal ning hinnata registreerimise kogukulu erineva rahastusega ühingutele. Praegune lahendus jätab samalaadset loomapäästet tegevad ühingud erinevasse olukorda, sidumata seda erinevust piisavalt selgelt riigilõivuvabastuse või andmekaitse eesmärgiga.

11. Loomade saatuse jälgitavus

Registrist peab olema võimalik jälgida, mis loomaga pärast ühingu või varjupaiga hoole alla saabumist juhtus: kas ta tagastati senisele pidajale, anti uude koju, paigutati ümber, suri või hukati. See on vajalik järelevalveks, avaliku ülesande täitmise ja avaliku raha kasutamise kontrolliks ning korduvate probleemide märkamiseks.

VS § 35 lõige 6¹ näeb ette looma ja pidaja andmete ning alusdokumentide säilitamise kolm aastat surmakande tegemisest või 20 aastat registrisse kantud sünnikuupäevast. Lahendamata on sündmuste ajaloo terviklikkus, õigustatud kasutajate juurdepääs sellele ning pikemaajalise statistika säilimine. Ministeeriumi vastuse järgi on andmed nähtavad neile, kelle jaoks see on vajalik; seaduses ega rakendusakti kavandis ei ole määratud, milliseid andmeid ja kellele see hõlmab. Seetõttu tuleb tagada sündmuste ajaloo terviklikkus, õigustatud kasutajate juurdepääs ning pikemaajaliseks hindamiseks vajalik isikustamata statistika.

Loomade registri põhimääruse kavandi järgi kantakse varjupaigas peetava hulkuva looma kohta registrisse muu hulgas andmed looma tagastamise kohta pidajale või teise varjupaika ümberpaigutamise kohta (seletuskirja lisa 1). Looma eutanaasia, surm ja uuele omanikule üleandmine selles loetelus ei sisaldu.

VS § 35 lõige 5³ seob andmete muutmise taotluse esitamise muu hulgas sellega, kas on otsustatud loom hukata. Sätte grammatilise tõlgenduse järgi tuleb taotlus esitada ka tuvastamata omanikuga looma kohta, kelle suhtes on otsustatud hukkamine. Kui eesmärk on vabastada sellest kohustusest loomad, kelle puhul on otsustatud eutanaasia läbi viia, peab see seadusest selgelt tulenema. Samuti vajab selgust, kelle otsust selles sättes silmas peetakse ning kuidas ja millal see registrikohustuse täitmise seisukohalt tuvastatakse. Looma hukkamise otsustamine ja eutanaasia läbiviimine on erinevad sündmused: otsustamise ajal on loom elus ning kavandatud eutanaasia võib jääda tegemata. Seetõttu ei saa teave looma kavandatud hukkamise kohta asendada tegeliku eutanaasia registreerimist.

Samuti peab register kajastama looma surma juhul, kui loom sureb ilma eutanaasiata. VS § 35 lõike 5² üldise andmete muutmise kohustuse ja lõike 6¹ säilitamistähtaja kõrval peab olema selgelt määratud, kes ja millal esitab surma või eutanaasia andmed ka siis, kui varjupaika või ühingut ei ole registrisse looma pidajaks kantud.

Seletuskirjas ja ministeeriumi vastustes kirjeldatakse looma saatuse kajastamist laiemalt, kuid normidest ei nähtu piisavalt selgelt varjupaiga kohustus esitada surma või eutanaasia andmed ka siis, kui varjupaika ei ole registrisse looma pidajaks kantud. See puudutab näiteks looma, kes sureb või hukatakse varjupaigas enne pidaja vahetuse registreerimist. Varjupaiga kohustus kajastada tema hoole alla võetud looma edasine saatus peab tekkima looma vastuvõtmisest ega tohi sõltuda sellest, kas pidaja vahetuse kanne tehakse. Vastasel juhul võib registris kajastuda looma saabumine varjupaika, kuid jääda kajastamata tema surm või eutanaasia.

Iga varjupaika või hoiukodusse võetud looma kohta peab olema võimalik siduda saabumiskanne tema edasise saatusega. Surma või eutanaasia korral peab olema selge, kes esitab andmed, mis tähtajal ja millised asjaolud registris kajastatakse. Üldine viide surmakandele andmete säilitamise sättes ei lahenda iseenesest kõiki neid küsimusi.

Sellest sõltub, kas registri abil saab hinnata varjupaikade töö tulemusi, loomade hukkamise põhjuseid ning uue registreerimis- ja loakorralduse mõju.

12. Mõjutatud ühingute andmeid ei kogutud ja varasemad ettepanekud jäid lahendamata

ELL esitas Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, PRIA-le ja Riigikogu maaelukomisjonile oma kirjalikud seisukohad 18. juunil 2026 (lisa 1). Maaelukomisjon teavitas 7. augustil 2026 eelnõu menetlemisest huvirühmi ja palus esitada täiendavad ettepanekud 30. septembriks. Kirja adressaatide hulgas oli üheksa käesoleva pöördumisega ühinenud organisatsiooni. Ülejäänud pöördumisega ühinenud organisatsioonid kirja adressaatide hulgas ei olnud.

ELL kinnitas komisjonile oma seisukohti. Komisjon teavitas ELL-i, et seoses käesoleva eelnõu ja loomakaitseseaduse muutmise eelnõuga (899 SE) on maaelukomisjonil kavandatud täiendav kohtumine veel samal suvel. Kohtumist ei toimunud ning ELL ei saanud selle kohta hiljem teavet. Sama lubadust ja selle täitmata jätmist käsitlesime 899 SE taotluse punktis 9.

Ettepanekute esitamise võimalus ei asenda mõjutatud ühingute kaasamist mõju hindamisse. Seletuskirja riigilõivu arvutus ja mõjuhinnang põhinevad suuremate varjupaikade ja KOV-ide lepingupartnerite andmetel (seletuskirja tabel 2). Ühingutelt, kes peavad edaspidi taotlema tegevusluba ja registreerima oma loomad veterinaararsti kaudu, andmeid ei kogutud. Välja ei selgitatud, kui palju loomi nad aastas vastu võtavad, kui paljudel neist puudub kiip või registreering, milliseid registritoiminguid nad praegu ise teevad ega milliseid kulusid uus kord neile põhjustab. Juba ainuüksi Cats Help MTÜ päästis 2025. aastal 1165 kassi.

Teise lugemise seletuskirja järgi jäi enamik ELL-i ettepanekutest sisuliselt lahendamata või lükati rakendusaktidesse. Ministeeriumi vastus käsitleb kolooniatest püütud loomi hulkuvate loomadena, kuid jätab eraldi lahendamata olukorra, kus loomadel on omanik ja ühing võtab nad vastu tema loovutuse alusel. Kolooniate puhul on loomadel aga sageli omanik, kelle kontrolli alt on olukord väljunud ja kes annab loomad ühingule üle, ning sellised loomad on loovutatud, mitte hulkuvad (vt p 1). Nende registreerimisele kohalduvad punktis 1 kirjeldatud piirangud. Seadus muudab seega keerulisemaks just nende juhtumite lahendamise, millega peale vastavate ühingute keegi teine ei tegele.

See, kas tegemist on loovutatud loomaga või hulkuva loomaga, määrab, millise registrimenetluse kaudu loom arvele võetakse. Mõju hindamine peab hõlmama ühingute tegelikke vastuvõtualuseid, sealhulgas loovutusi ja PTA otsuseid, ning seniseid registritoiminguid. Ühe tegevusmudeli põhjal tehtud hinnang ei kirjelda kõigi loomakaitseühingute koormust.

Kaasamise hea tava järgi tuleb mõjutatud ühendused välja selgitada ning kaasata nad juba probleemi määratlemisse ja lahendusvõimaluste võrdlemisse. Põhiseaduslikult vajaliku kaalumise jaoks tuleb ühingutelt koguda nende tegelikku tööd kirjeldavad andmed ning võrrelda võimalikke registrikorralduse lahendusi enne kohustuste lõplikku kehtestamist.

Ühingute andmete kogumata jätmine on käesolevas pöördumises oluline valitud piirangute põhjendatuse hindamisel. Teadmata esmakannete tegelikku arvu, senist töökorraldust ja lisanduvat teenusekulu, jääb puudulikuks võrdlus ühingu iseseisva registrikande ning veterinaararsti kaudu tehtava kande vahel. Samuti ei saa nende andmeteta usaldusväärselt hinnata, kuidas mõjutavad uued kohustused ühingute võimalust jätkata loomade abistamist.

Praegu puudub otsustamiseks vajalik ülevaade sellest, kui suure lisakulu uus kord tekitab, milliseid seniseid toiminguid see takistab ja kui palju võib selle tõttu väheneda loomade abistamise võimekus.

13. Taotlus

Palume kontrollida 918 SE-ga kehtestatava registrikorralduse ja riigilõivuvabastuse vastavust põhiseadusele järgmistes omavahel seotud küsimustes.

Esiteks peab seadus määrama piisavalt selgelt pidaja isikuandmetele juurdepääsu olulised alused. Teise lugemise seletuskirjas kirjeldatud tegevusloapõhine juurdepääs eristab sama ülesannet täitvaid loomakaitseühinguid loa alusel, mille kontrolliese andmekaitset ei hõlma. Kontrollimist vajab, kas seadus on juurdepääsu saajate ringi, ülesanded ja andmete kasutamise ulatuse piisavalt määranud või on põhiõiguste seisukohalt oluline valik jäetud ministrile.

 

Teiseks peavad karistusvastutusega tagatud registrikohustused olema adressaadile arusaadavad ja täidetavad. Selgelt peab olema määratud registrisse kantav pidaja, ajutise üleandmise tähendus ning looma hukkamise otsustamise mõju VS § 35 lõikes 5³ sätestatud andmete muutmise kohustusele. Samuti peab olema tagatud menetlus pidaja vahetuse registreerimiseks siis, kui senine pidaja kinnitust ei anna, kuid üleandmine on tõendatud lepingu või pädeva asutuse otsusega.

Kolmandaks vajab sisulist põhjendamist veterinaararsti kaudu tehtava esmakande nõude vajalikkus loomakaitseühingute puhul, sealhulgas juba kiibitud loomade registreerimisel. Hindamata on, kas sama usaldusväärsuse tagab ühingu dokumenteeritud kiibikontroll ja tuvastatud kasutaja tehtud registrikanne. Kohustusliku teenuse korduv kulu vähendab ühingute põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks kasutatavaid vahendeid. Selle mõju hindamiseks ei ole kogutud ühingute tegelikke andmeid ega võrreldud vähem koormavaid lahendusi piisavalt.

Neljandaks vajab põhjendamist riigilõivuvabastuse ulatus. Sama loovutatud looma sama registritoimingu eest koheldakse annetustest tegutsevaid ühinguid erinevalt sõltuvalt nende muust tegevusest. Vabastuse eesmärgi ja sellise eristamise seos peab olema selge.

Taotlus puudutab 918 SE enda sätteid. Loomakaitseseaduse muudatusega lisanduvaid kohustusi käsitleme uue registrikorralduse lisakoormuse ja ülemineku tegeliku toimimise hindamiseks. Eeltoodust tulenevalt palume hinnata seaduse kooskõla põhiseaduse § 3 lõikega 1, §-dega 10, 12, 13, 14, 23 ja 26 ning §-ga 48 koostoimes §-ga 11.

Palume Vabariigi Presidendil jätta 28. oktoobril 2026 vastu võetud veterinaarseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus põhiseaduse § 107 lõike 2 alusel välja kuulutamata ning saata see Riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks.

Uuel arutamisel tuleb:

• võimaldada ühingul teha ise looma esmakanne ühingu nimele, kontrollides mikrokiibi numbrit kiibilugejaga ning tagades registrikasutaja tuvastamise ja toimingu logimise ning vajaduse korral kiibikontrolli eraldi dokumenteerimise;
• sätestada seaduses, kellel ja millise ülesande täitmiseks on õigus teha mikrokiibi numbri alusel päringut ja näha pidaja kontaktandmeid;
• tagada loomakaitseühingutele leitud looma pidaja tuvastamiseks vajalik päringuõigus sõltumata tegevusloast, omavalitsusega sõlmitud lepingust ja looma pidamisele võtmisest, kohaldades ülesandekohaseid andmekaitsenõudeid;
• luua avalik kiibipäring koos pidaja nõusolekul põhineva kontaktandmete avaldamise või registri vahendatud teavitamisega;
• näha seaduses ette menetlus, mis võimaldab registreerida pidaja vahetuse ka senise pidaja kinnituseta üleandmist tõendava dokumendi või pädeva asutuse otsuse alusel, teavitades senist pidajat; see on vajalik eelkõige omaniku loovutatud, sealhulgas kolooniast pärit, ja PTA võõrandatud loomade ning selliste hulkuvate loomade puhul, kelle omanik on teada, kuid ta looma tagasi ei võta;
• määrata seaduses, keda käsitatakse registri tähenduses pidajana, millal nõuab ajutine üleandmine, sealhulgas hoiukodusse paigutamine, pidaja vahetuse kannet ning kuidas mõjutab looma hukkamise otsustamine VS § 35 lõikes 5³ sätestatud andmete muutmise kohustust;
• tagada senistes registrites tehtud kannete ja jälgitavuseks vajaliku ajaloo ülekandmine ning andmete parandamise võimalus ilma ühingule või omanikule korduva teenusekulu tekitamiseta;
• näha ette looma varasema valdaja või võõrandaja märkimine esmakandes, kui loom registreeritakse esmakordselt pärast üleandmist;
• täpsustada riigilõivuvabastuse ulatust ja kohaldamise korda ning tagada selle ja registrijuurdepääsu kasutamine ka õiguspäraselt tegevusloata tegutsemise üleminekuajal;
• sätestada varjupaiga ja hoiukoduvõrgustikku korraldava ühingu kohustus esitada iga vastuvõetud looma edasise saatuse andmed, sealhulgas tagastamine, uuele pidajale üleandmine, surm ja eutanaasia, sõltumata sellest, kas varjupaik või ühing registreeritakse looma pidajaks; tagada sündmuste ajaloo, vajaliku juurdepääsu ja statistika säilimine;
• koguda mõjutatud ühingutelt mõju hindamiseks vajalikud andmed ning hinnata registrikohustuste ja tegevusloaregulatsiooni kumulatiivset mõju.

Pöördujad toetavad ühtse lemmikloomaregistri loomist. Register saab oma eesmärki täita üksnes siis, kui see hõlmab kõiki loomakaitseühingute kaudu liikuvaid loomi ning võimaldab ühingutel teha vajalikke registritoiminguid võrdselt tegevusloaga varjupaikadega.

Loomade jälgitavust tuleb tugevdada koos nende abistamise võimalustega. Selleks peab registreerimiskord olema selge, täidetav ja ühingute tegeliku töökorraldusega kooskõlas.

Lugupidamisega

Pille Tees
Eestimaa Loomakaitse Liit

Pöördumisega ühinenud organisatsioonid:
Loomapäästegrupp MTÜ

Tammiste Kassid MTÜ

Pesaleidja MTÜ

Ustav Süda MTÜ

MTÜ Kassi Elu

MTÜ Aita Mind Koju

MTÜ Žoriku hoiukodu

Väikeste Loomade Abi MTÜ

Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu MTÜ

MTÜ Kassiabi

Paikass MTÜ

Hundi Hoiukodu Ardu MTÜ

Ayuda MTÜ

Cats Help MTÜ

MTÜ Paita Mind

MTÜ Piirideta Loomasõber

Tartu Kassikaitse MTÜ

Gabrieli Loomade Elu MTÜ

Kurrmäu MTÜ

Kiisutuba MTÜ

Neli Käppa MTÜ

Imeloomade Selts MTÜ

Estonian Pet Rescue Society MTÜ

MTÜ Paitame Loomakesi

Kitten Help MTÜ

Käpa Abi MTÜ

Kasside Turvakodu MTÜ

Emmeliine kassituba MTÜ

Kassipere Afonja MTÜ

Lotus Cat MTÜ

AitaKassi MTÜ

MTÜ Lasnamäe Kassituba

MTÜ Kiisu Tahab Koju

MTÜ Narva Hüljatud Loomad

Narva Loomakaitse Selts MTÜ

MTÜ Eesti Metsloomaühing

MTÜ Kassi Hing

 

Lisatud: Eestimaa Loomakaitse Liidu pöördumine Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, PRIA-le ja Riigikogu maaelukomisjonile, 18.06.2026.