Loetud tunnid 2020. aasta lõppemiseni paneb meenutama viimase aasta sündmusi ja tundeid.
Kogu see aasta on olnud kiirem kui Rally Estonia võidusõit.
Sõna otseses mõttes oleme leidnud end tihti olukorras, kus looma päästmise nimel tuleb tegutseda kiiremini, kui mõte. Sellistes olukordades käivituvad meie päästjatel ilmselt instinktid, mis viivad lõpuks kiireima ja parima lahenduseni.
Oleme teinud otsuseid, mis on pälvinud mõnede inimeste pahameele, kuid kõigis neis otsustes oleme lähtunud eranditult hoolimisest loomade vastu.
Tänavusel aastal oleme avalikkuse ette toonud palju võikaid loomapiinamise ja -tapmise juhtumeid.
Oleme hurjutanud riigiameteid ja -ametnikke, kelle tegemata jätmiste tõttu sündmused aset on leidnud.
Oleme aru saanud, et sõltumatus on hädavajalik, sest toitja kätt ei hammustata. Riigi toetustele me ei pretendeeri juba seetõttu, et olla erapooletult loomade poolt.
Pole me teinud ainult suuri sõnu sotsiaalmeedias, vaid reaalselt läinud kohale ja päästnud halbadest tingimustest väga palju loomi. Lausa nii palju, et Eestimaa Loomakaitse Liidu hingekirjas ja vastutada on hetkel rohkem loomi kui mis tahes varjupaigas. Oleme varem olnud arvamusel, et nö varjupaika me ei pea, kuid elu on näidanud kahjuks seda, et, kui meie neid oma hoole alla ei võta, siis ei jõua ka enamus neist mitte kunagi uude koju.
Lõppev aasta on meie teele paisanud mitmeid suuri loomakolooniaid. Bürokraatia pole olnud kunagi meie prioriteet ja seepärast numbreid jooksvalt kirja ei pane, kuid ligilähedast kogust ikka teame.
Varakevadel asutasime Tartus kassitoa, et tegeleda kassidega, kes pole justkui kellegi asi. Kehvades tingimustes suured kolooniad, kellel on omanik, jäävad riigi poolt paraku aitamata.
Kassikolooniatest rääkides tasub esile toomist kolm kõige suuremat ehk Koosa koloonia 44 kassi, Viinistu koloonia ca 45 kassi ja Kauksi koloonia 18 kassi (see projekt on veel pooleli ning tuua on sealt ca 15 kassi lisaks). Kokku on meie kassitoast läbi käinud enam kui 200 kassi. On olnud üksikuid päästetuid ja on olnud pesakondade kaupa kassipoegi.
Endiselt on meil kassimaja ka Harjumaal, kus hetkel ootab kodu ca 20 kassi.
Kõik kassid on saanud vajadusel kvaliteetset ravi, neutraliseeritud, vaktsineeritud, kiibistatud ning igapäevaselt kvaliteetset toitu ja sooja pesa.
Siinkohal täname meie
ELL Tartu Kassituba vabatahtlikke ja
Tartu Kassikaitse‘t, kelleta poleks see kõik võimalik.
Te olete imelised!💛💛💛
Päästetud koeri on sel aastal olnud julgelt üle 100.
Nende hulka kuulub kaks suuremat kolooniat: Vikipalu 17 koera + 9 kutsikat ja hiljuti päästetud Läänemaa koloonia 28 koera + 4 kutsikat.
Lisaks need koerad ja kassid, kellele oleme appi tulnud raviarvete tasumisel. Neid on olnud väga palju ja enamus on saanud ka terveks ning võimaluse täisväärtuslikule valuvabale elule.
Kahjuks me kõiki omanikega loomi aidata ei jaksa ning paneme südamele, et palun kindlustage võimalusel oma lemmikud.
Oleme toonud avalikkuse ette nii põllumajandus- kui metsloomade piinamise ja tapmise juhtumeid.
Meenutame siinkohal rebasepoja tapmist Kärdlas vallaametniku poolt ning Assamallas väärkoheldud lehmakarja.
Mõlemad said laia kõlapinda ka meedias ning rebase tapmisega seoses tekkis diskussioon, kuhu meidki kaasati.
Tulemust sellel suurt polnud, kuid meie poolt on antud edasi sõnum, et kõik taolised väärkohtlemisjuhtumid me avalikustame ja toome avalikkuse ette ka loomapiinajate nimed.
Pole isegi mõtet ähvardada mingite kohtute, politsei ja nõuetega, sest see meie taktikat ei muuda.
Vähemalt mitte nii kaua, kui see on ainus asi, mida loomapiinajad kardavad.
Kui varasemalt tabasime ennast mõtlemast, et miks me seda teeme… Kas tõesti pole meil oma eluga muud teha?
Praegu me seda küsimust isegi ei tõstata enam. Meil kõigil on ka oma elud, kuid loomakaitse on mõõtmatult suur osa sellest.
Armastatud kirjanik Lauri Räpp on kirjutanud riimiread, mis iseloomustavad meid ja vastavad küsimusele – miks.
/mulle õpetati
vaatama elu
silmade
ja südamega
aga elus on asju
mida me parema
meelega ei vaata
jah, silmi sulgeda
on lihtne
aga kuidas
sulgeda südant?/
Ka täna, kui enamus istub sõpradega lõbusalt mööduvat aastat meenutades, on meie vabatahtlikud taas Läänemaal püüdmas koloonia viimast koera, keda kätte ei saanud. Meile lihtsalt ei mahu südamesse, et üks hing sellest koerakarjast veedab ikka veel oma elu tingimustes, kuhu ta mitte kunagi ei oleks pidanud sattuma. Praegu pole tal seal ka sõpru, vaid loomake hulgub ihuüksi metsa vahel ja tühjades aedikutes.
💛 Täname kõiki häid inimesi ja ettevõtteid, kes on meie tegevust toetanud, kas hea sõna või annetustega. Teie toetus päästab elud ja sellel pole hinda!
💛 Täname meie hoiukodusid, sest teieta ei saaks võimalust pooltki päästetud loomadest!
💛 Täname meie hoolealustele kodu pakkunud inimesi. Te olete andnud võrratu kodu loomadele, kellel see varem puudus!
💛 Täname ametnikke, kes eristuvad enamusest selle poolest, et tõesti hoolivad ja teevad oma tööd südamega!
💛 Täname loomakliinikuid, kelle professionaalne abi ja hoolimine on päästnud elusid!
💛 Täname kõiki teisi loomapäästmisega tegelevaid organisatsioone. Me kõik muudame loomade elu paremaks ja see liidab!
💛 Täname saatust, kes liidu tuumiku kokku on toonud võitlema ühe eesmärgi nimel. Meist (Piret, Pille, Kaija, Kristi, Karme, Kadri) on saanud saatusekaaslased ja head sõbrad. See tiim liigutab ka mägesid, kui vaja 😉
Tegelikult on tänutunne, mida kanname südames suurem, kui mistahes sõnadega seda väljendada saaks.
Uus aasta võtab meid vastu uute lugudega, mis on juba ootelistis.
🙏 Uuelt aastalt soovime ainult ühte. Soovime, et inimesed ei sulgeks südant. Ainult nii saame muuta maailma tõeliselt…💛💛💛
Meie täname 💛💛💛
