Raplamaal maantee äärest leitud karupojale kingiti elu loomapargis, kuid, mis saab ülejäänud emata jäänud kiskjatest ja suurulukitest!”

Mõned päevad tagasi leiti Raplamaal maantee ääres pisike emata jäänud karupoeg, kelle kohalik jahimees enda hoole alla võttis ja kelle elu eest ta võitlema asus.

Nagu meie riigis tavaks, taheti ka see pisike emata mõmmik hukata. Ainult mehe kindlameelsus ja ilmselt ka mõjuvõimsate tuttavate tegevus viis asja selleni, et karupojale Elistvere loomapargis koht leiti.

Loomapargis kasvatatud karupojast kahjuks enam inimpelglikku metsaelukat ei saa ning tema saatus on külastajaid lõbustada.

Ühtepidi tore pääsemine sellele üksikule isendile, kuid teisalt ei saa mainimata jätta probleemi suuremat olemust.

Eestimaa Loomakaitse Liidu hoole alla on läbi aastate jõudnud mitmeid karupoegi, kes inimese loodusesse sekkumisega emata jäänud.

Oleme sel teemal Keskkonnaameti ja Keskkonnainspektsiooniga piike murdnud korduvalt.

2019. aasta suvel jõudis meieni kolm abivajavat karupoega. Ühe neist tõi Keskkonnainspektsioon lausa ise meile, et saaksime talle abi anda.

Üks karupoeg jõudis meie hoole alla kolmel korral ehk kahel esimesel korral viis Keskkonnaamet ta tagasi metsa surema.

Saatus tahtis teisiti ja kolmaski kord metsast väljatulnud karupoeg sai abi ning rehabiliteeriti metsa siis, kui ta oli seal üksinda eluks valmis.

Meie juhendamisel toideti ühte isendit metsas lisatoiduga. Karupoeg säilitas metsikuse ning ei saanud temastki inimesi kimbutavat kiskjat.

Auto alla jäänud karupoja ravisime terveks ja jõudis ka tema tagasi metsa padumetsikuna.

Oleme väga absurdses situatsioonis, kus peame riigi enda käest päästma elusid, mida riik säilitama peaks riskides meie vabatahtlike suunas alustatud kriminaalmenetlusega.

Looduskaitseseaduse kohaselt korraldab looma abitut olukorda põhjustavate asjaolude kõrvaldamist ning abitusse olukorda sattunud või vigastatud looma vedu ning loodusesse tagasiviimist Päästeamet või Keskkonnaamet.

Vigase või haige looma elujõulisuse taastamist korraldab Keskkonnaamet.

See tähendab Keskkonnaametile otsest kohustust korraldada haige või vigase looma elujõulisuse taastamist ilma, et amet saaks valida, milliseid liike taastatakse.

Täna on meie riigis kiskjate ja suurulukite rehabiliteerimine ümmargune null.

Eestis reaalselt puudub riigi poolt loodud koht vigastada saanud või haigete metsloomade professionaalseks ravimiseks (sh haiguste diagnoosimiseks) ja rehabiliteerimiseks ning enamasti on metsloomade ravi korraldamine ja rehabiliteerimine otseselt vabatahtlike ühingute õlul ning saab toimuda vaid juhul, kui vabatahtlikul ühendusel on olemas vastav võimekus ja koostöö veterinaaridega.

Tihti jäävad viga saanud loomad paraku surema ja abi ei saa.

Riigi ainus meetod kiskjate ja suurulukite abistamisel on nende hukkamine!!!

See on aga vastuolus seadusega.

Eesti riik on ise kinnitanud, et liitub EL kavaga, kus hunt, ilves ja pruunkaru on kaitstavad liigid. Eesti taotles küll nende elupaikade kaitse direktiivist väljaarvamist, kuid kinnitas, et suurkiskjate kaitse tagamiseks koostatakse vastavad tegevuskavad.

Aastaid tagasi tegeles metsloomade abistamise ja rehabiliteerimisega loodusesse Nigula Metsloomade Taastuskeskus. Mõni aasta tagasi leiti, et seda enam vaja pole ja keskus pandi tuimalt kinni.

Peale seda on riik korraldanud metsloomade suhtes ainult tapatalgusid.

Keskkonnaagentuuri 2012-2021 suurkiskjate kaitse- ja ohjamise tegevuskava kohaselt alates 2010. aastast karupoegi ei rehabiliteerita vajaduse puudumise tõttu ning kavas on nähtud ette vajadus koostada looduskaitsega tegelevate ametnike tarbeks juhend, mis peaks lähtuma põhimõttest, et emata jäänud karupoegi loodusesse tagasiviimise eesmärgil ei rehabiliteerita.

Oleme arvamusel, et see juhend ei ole kooskõlas õigusaktidega. Kava kohasel ongi suurkiskjatest rehabiliteeritud kõige enam karusid, kuna talipesas olevad emakarud jätavad oma väikesed pojad inimesepoolse häirimise korral maha.

Juhime tähelepanu, et Eestis on karupoegade rehabilitatsioon toimunud aastatel 1998–2010 ning kokku on selle aja jooksul rehabiliteeritud umbes 40 karu ning neist enamus rehabiliteeriti Nigula Metsloomade Taastuskeskuses, mis kahjuks likvideeriti 2010. aastal. Seega rehabilitatsiooni vajadus on ilmne ja abivajajate hulga kahenemist pole alust arvata, arvestades, et teated talipesast leitud karupoegade kohta on suurenenud ning tihti just raietööliste tegevuse tõttu on ema talipesast lahkunud ja pojad maha jätnud. Oskamatu rehabilitatsioon (inimpelglikkuse säilitamise suutmatus) ja teadmiste-oskuste puudumine ei saa aga olla rehabiliteerimisest keeldumise põhjuseks.

Kui loomakaitse liiduni jõuab info aastas keskmiselt 5 emata jäänud karupoja kohta, siis tegelikkuses on see number, mis otse Keskkonnaametisse jõuab märksa suurem.

Probleemiks on ka see, et loodusest eemaldatud loomi ei lasta tihti loodusesse tagasi ning nende edasine elu korraldatakse loomaaias või loomapargis ning põhjuseks on sageli professionaalsete rehabiliteerimise võimaluste puudumine (ei suudeta säilitada looma inimpelglikkust). Peame õigeks, et ennekõike tuleb luua loomale võimalus loodusesse tagasi saamiseks, mitte korraldada looma edasine elu loomaaias. Metsloomade rehabilitatsiooni eesmärk ei ole ega saa olla metsloomade inimestest sõltuvateks muutmine. Riigil on otsene kohustus haigete ja viga saanud metsloomade elujõulisuse taastamiseks ja rehabiliteerimiseks ning seda sõltumata liigist, samuti isendi kaitse alla kuulumisest.

Oleme teinud ettepaneku AITAB kampaania raames sellise riikliku keskuse taasloomiseks, arvestades, et tänane koostöö MTÜdega loomade aitamiseks ei ole piisav.

Käesoleval aastal teatas Keskkonnaministeerium meile AITAB kampaania vastuseks, et nende koostööpartneriks loomade rehabiliteerimisel on Eesti on Maaülikool ning käimas on koostöölepingu sõlmimine kolme MTÜ-ga, kes hakkavad toimima nö tugipunktidena Maaülikooli kliinikule ja kelle rahalised kulutused selles valdkonnas katab osaliselt Keskkonnaamet.

Eraldi, spetsiaalse metsloomade taastuskeskuse-haigla rajamist hetkel ei kavandata.

Tegelikkus on see, et kiskjaid ja suurulukeid ei rehabiliteerita, vaid hukatakse. Paraku MTÜ-del pole õigust kiskjaid ja suurulukeid loodusest eemaldada ning nad on paratamatult sunnitud tegema päästmisel valikuid. Seega on kiskjate ja suurulukite valdkond riigi poolt katmata.

Eestimaa Loomakaitse Liidu kogemus näitab, et karusid on endiselt võimalik edukalt loodusesse rehabiliteerida ning mitte ükski neist pole hiljem muutunud inimestele ohtlikuks.

Pigem näeme Keskkonnaameti avalikes pöördumistes inimeste hirmutamise soovi selleks, et mitte võtta vastutust kiskjate eest hoolitsemisel.

Meie viimane kokkupuude karude teemal tipnes Keskkonnainspektsiooni jõudemonstratsiooniga liidu vabatahtlike kodus, kus otsiti väidetavalt karusid.

Loomakaitse liidu inimesed pole arulagedad lollid, kes metsloomi oma kodudesse nunnutamiseks veavad.

Tänaseks on alustatud kriminaalasi lõpetatud!

Liidu eesmärk loomade abistamisel on ainult ja ainult nende elu päästmine ning neile liigikohase elu tagamine.

Riik paneb oma rahalise ja ajalise ressursi pigem loomakaitsjate ahistamisele, mitte loomade päästmisele.

Valus tõde, kuid niikaua, kui see nii on, on metsloomalaste elu kui vene rulett. Kui saame teated meie, on neil lootus liigiomasele elule. Kui ette jõuab riik, nad hukatakse!

Murede korral ka metsloomadega vastame ikka telefonil 51946146 ja ootame ka infot info@loomakaitse.eu

Meie täname!